Estonian
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z

Abasaglar (Abasria) (insulin glargine) – Ravimi omaduste kokkuvõte - A10AE04

Updated on site: 05-Oct-2017

Ravimi nimetusAbasaglar (Abasria)
ATC koodA10AE04
Toimeaineinsulin glargine
TootjaEli Lilly Regional Operations GmbH

Käesoleva ravimi suhtes kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimetest teavitamise kohta vt lõik 4.8.

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

ABASAGLAR 100 ühikut/ml süstelahus kolbampullis.

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks milliliiter sisaldab 100 ühikut glargiin-insuliini* (vastab 3,64 mg-le).

Üks kolbampull sisaldab 3 ml süstelahust, vastab 300 ühikule.

* Glargiin-insuliin on toodetud rekombinantse DNA tehnoloogia abil, kasutades Escherichia coli-t.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Süstelahus kolbampullis.

Selge, värvitu lahus.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Suhkurtõve ravi täiskasvanutel, noorukitel ning 2-aastastel ja vanematel lastel.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

ABASAGLAR sisaldab glargiin-insuliini, insuliini analoogi, millel on pikendatud toimeaeg.

ABASAGLAR’i manustatakse üks kord ööpäevas, vabalt valitud kellaajal, kuid iga päev samal ajal.

ABASAGLAR’i annustamise skeem (annus ja manustamise aeg) tuleb individuaalselt kohandada. II tüüpi diabeediga patsientidele võib ABASAGLAR’i manustada ka koos suukaudselt toimivate antidiabeetiliste ravimitega.

Selle ravimi tugevust väljendatakse ühikutes. Need ühikud on ainuomased vaid glargiin-insuliinile ega ole samad, mis on RÜ või ühikud, mida kasutatakse teiste insuliini analoogide tugevuse väljendamiseks (vt lõik 5.1).

Eripopulatsioonid

Eakad (≥65-aastased)

Eakatel võib neerufunktsiooni progresseeruv halvenemine püsivalt vähendada insuliinivajadust.

Neerufunktsiooni kahjustus

Neerufuktsiooni kahjustusega patsientide insuliinivajadus võib väheneda insuliini metabolismi aeglustumise tõttu.

Maksafunktsiooni kahjustus

Maksafunktsiooni kahjustusega patsientide insuliinivajadus võib väheneda glükoneogeneesi võime languse ja insuliini metabolismi aeglustumise tõttu.

Lapsed

Glargiin-insuliini ohutus ja efektiivsus on tõestatud noorukitel ja 2-aastastel ning vanematel lastel. Praegu saadaolevaid andmeid on kirjeldatud lõikudes 4.8, 5.1 ja 5.2.

Glargiin-insuliini ohutust ja efektiivsust ei ole tõestatud alla 2-aastastel lastel. Andmeid ei ole saadaval.

Üleminek teistelt insuliinidelt ABASAGLAR’ile

Kui raviskeemis minnakse üle keskmise- või pikatoimeliselt insuliinilt ABASAGLAR’ile, võib osutuda vajalikuks basaalinsuliini annuse muutmine ning samuti kaasneva antidiabeetilise ravi kohandamine (täiendavate tavaliste humaaninsuliinide või kiiretoimeliste analooginsuliinide annused ja manustamise aeg või suukaudsete antidiabeetiliste ravimite annused).

Üleminek teistelt kaks korda ööpäevas manustatavatelt insuliinidelt ABASAGLAR’ile

Öise ja varahommikuse hüpoglükeemia riski vähendamiseks peavad patsiendid, kes muudavad oma basaalinsuliini manustamise režiimi, asendades kaks korda ööpäevas manustatava NPH insuliini üks kord ööpäevas manustatava ABASAGLAR’iga, vähendama oma basaalinsuliini annust esimestel ravinädalatel 20%...30% võrra.

Üleminek 300 ühikut/ml glargiin-insuliinilt ABASAGLAR’ile

ABASAGLAR ja Toujeo (glargiin-insuliin, 300 ühikut/ml) ei ole bioekvivalentsed ning ei ole otseselt asendatavad. Hüpoglükeemiariski vähendamiseks peavad patsiendid, kes muudavad oma basaalinsuliini raviskeemi üks kord päevas 300 ühikut/ml glargiin-insuliinilt üks kord ööpäevas ABASAGLAR’ile, vähendama oma annust ligikaudu 20%.

Esimeste nädalate jooksul tuleks basaalinsuliini annuse vähendamist vähemalt osaliselt kompenseerida söögiaegse insuliini annuse tõstmisega, pärast seda perioodi tuleb raviskeemi kohandada individuaalselt.

Üleminekuperioodi ajal ja sellele järgnevatel nädalatel on soovitav hoolikalt jälgida patsiendi metaboolset seisundit.

Paranenud metaboolse kontrolli ja sellest tuleneva insuliintundlikkuse tõusu tõttu võib osutuda vajalikuks täiendav annustamisrežiimi kohandamine. Annuse kohandamine võib olla vajalik ka näiteks siis, kui muutuvad patsiendi kehakaal või elustiil, insuliini manustamise aeg, või ilmnevad muud asjaolud, mis suurendavad patsiendi kalduvust hüpoglükeemia või hüperglükeemia episoodide esinemisele (vt lõik 4.4).

Sarnaselt teiste analooginsuliinidega võivad patsiendid, kes kasutavad iniminsuliini vastaste antikehade tõttu insuliini suuri annuseid, saavutada ABASAGLAR’iga parema insuliinvastuse.

Manustamisviis

ABASAGLAR’i manustatakse nahaalusi.

ABASAGLAR’i ei tohi manustada veenisiseselt (intravenoosselt). Glargiin-insuliini pikendatud toimeaeg sõltub manustamisest nahaalusesse koesse. Tavalise nahaaluse annuse veenisisene manustamine võib põhjustada rasket hüpoglükeemiat.

Seerumi insuliini- või glükoosisisaldus ei sõltu kliiniliselt olulisel määral glargiin-insuliini manustamiskohast kõhunaha, õlavarre, tuhara või reielihase piirkonnas. Iga süstekorraga tuleb süstekohta süstepiirkonnas roteerivalt vahetada.

ABASAGLAR’i ei tohi segada ühegi teise insuliiniga või lahjendada. Segamine või lahjendamine võib muuta ravimi toimeaega/-profiili ning insuliinide segamine võib põhjustada sademe teket.

Täpsemat lisainfot ravimi käsitlemiseks vt lõik 6.6.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

ABASAGLAR ei ole valikinsuliin diabeetilise ketoatsidoosi raviks. Selle asemel on soovitav manustada tavalist insuliini intravenoosselt.

Ebapiisava metaboolse kontrolli korral või kui on kalduvus hüperglükeemia või hüpoglükeemiliste episoodide tekkeks, peab annuse muutmist kaaludes kontrollima patsiendi ravisoostumust, süstepiirkondade vahetamise ja õige süstimistehnika järgimist patsiendi poolt ning teisi olulisi faktoreid.

Patsiendi üleviimine teisele insuliini tüübile või kaubamärgile peab toimuma väga rangelt arstliku järelevalve all. Tugevuse, kaubamärgi (tootja), tüübi (lühitoimeline, NPH (keskmise toimeajaga), lente, pikatoimeline, jne), päritolu (loomne insuliin, humaaninsuliin, analooginsuliin) ja/või tootmismeetodi muutusel võib osutuda vajalikuks annuse korrigeerimine.

Insuliini manustamine võib põhjustada antikehade teket. Harvadel juhtudel võib selliste insuliini antikehade esinemisel osutuda vajalikuks insuliini annuse muutmine, et korrigeerida hüper- või hüpoglükeemiale kalduvust (vt lõik 4.8).

Hüpoglükeemia

Hüpoglükeemia tekke aeg sõltub kasutatavate insuliinide toimeprofiilist ja võib seetõttu muutuda, kui ravirežiim muutub. Tulenevalt stabiilsemast basaalinsuliini tasemest glargiin-insuliini kasutamise korral võib eeldada vähem öise ja rohkem varahommikuse hüpoglükeemia esinemist.

Eriline ettevaatus ja intensiivsem veresuhkru kontroll on soovitatav patsientidel, kellel hüpoglükeemilised episoodid võivad olla erilise kliinilise tähtsusega, nt pärgarterite või peaaju veresoonte märkimisväärse stenoosiga patsiendid (hüpoglükeemiast tingitud südame- või ajukomplikatsioonide risk), samuti ka proliferatiivse retinopaatiaga, eriti fotokoagulatsiooni abil ravimata patsiendid (hüpoglükeemia järgse pöörduva amauroosi risk).

Patsiendid peaksid olema teadlikud asjaoludest, mil hüpoglükeemia hoiatussümptomid on varjatud. Hüpoglükeemia hoiatussümptomid võivad olla muutunud, vähem väljendunud või puududa teatud riskigruppidel. Sellised riskigrupid hõlmavad patsiente:

-kellel glükeemiline kontroll on märgatavalt paranenud,

-kellel hüpoglükeemia tekib järk-järgult,

-kes on eakad,

-kelle ravis asendatakse loomne insuliin iniminsuliiniga,

-kellel on autonoomne neuropaatia,

-kelle diabeet on kestnud pikka aega,

-kes põevad psühhiaatrilisi haigusi,

-kes saavad samaaegselt ravi teiste ravimitega (vt lõik 4.5).

Sellised olukorrad võivad lõppeda raske hüpoglükeemia tekkega (koos võimaliku teadvuse kaotusega) enne, kui patsient teadvustab hüpoglükeemiat.

Nahaaluse glargiin-insuliini pikk toimeaeg võib aeglustada hüpoglükeemiast toibumist.

Kui glükolüseeritud hemoglobiini väärtus on normaalne või langenud, tuleb mõelda korduvate, märkamata jäänud (eriti öiste) hüpoglükeemia episoodide võimalikkusele.

Hüpoglükeemia riski vähendamisel on oluline patsiendi ravisoostumus insuliini annuse ja dieedirežiimi osas, insuliini korrektne manustamine ning teadlikkus hüpoglükeemia sümptomitest. Faktorid, mis suurendavad tundlikkust hüpoglükeemiale, vajavad eriti hoolikat jälgimist ja võivad nõuda annuse muutmist. Sellisteks faktoriteks on:

-süstepiirkonna muutus,

-paranenud insuliinitundlikkus (nt stressifaktorite kadumisel),

-harjumatu, suurenenud või kestvam füüsiline koormus,

-äge haigestumine (nt oksendamine, kõhulahtisus),

-ebapiisav toitumine,

-vahelejäänud söögikorrad,

-alkoholi tarvitamine,

-teatud kompenseerimata endokriinhäired (nt hüpotüreoidism ja hüpofüüsi eessagara või neerupealiste puudulikkus),

-samaaegne ravi teatud teiste ravimitega.

Kaasuvad haigused

Kaasuva haiguse korral peab patsiendi metaboolset seisundit intensiivsemalt jälgima. Paljudel juhtudel on näidustatud ketoonide määramine uriinist ja sageli on vajalik insuliini annuse kohandamine. Insuliinivajadus kasvab sageli. I tüüpi diabeediga patsiendid peavad jätkama süsivesikute väikeste koguste regulaarset tarbimist isegi siis, kui nad söövad vähe või üldse mitte, oksendavad vms. Insuliini manustamist ei tohi kunagi täielikult lõpetada.

ABASAGLAR’i kolbampullidega koos kasutatavad süstlid

Kolbampulle tohib kasutada ainult koos Lilly korduvkasutatavate insuliini pen-süstliteganing neid ei tohi kasutada ühegi teise korduvkasutatava pen-süstliga, sest teiste pen-süstlite puhul ei ole täpne annustamine tõestatud.

Ravi eksimused

Teatatud on ravivigadest, mille korral on ekslikult manustatud teisi insuliine, eriti lühitoimelisi insuliine, glargiin-insuliini asemel. Enne igat süstimist peab alati kontrollima insuliini märgistust, et vältida ravivigu ABASAGLAR’i ja teiste insuliinide segiajamise tõttu.

ABASAGLAR’i kombineerimine pioglitasooniga

Pioglitasooni kasutamisel kombinatsioonis insuliiniga on teatatud südamepuudulikkuse juhtudest, eriti südamepuudulikkuse tekke riskifaktoritega patsientidel. Seda peab meeles pidama, kui kaalutakse kombinatsioonravi pioglitasooni ja ABASAGLAR’iga. Kombinatsioonravi kasutamise korral peab

patsiente jälgima südamepuudulikkuse nähtude ja sümptomite, kehakaalu tõusu ja tursete suhtes. Kui ilmneb kardiaalsete sümptomite mistahes halvenemine, tuleb ravi pioglitasooniga lõpetada.

Abiained

See ravim sisaldab ühes annuses vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg), st on praktiliselt “naatriumivaba”.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Mitmed ained mõjutavad glükoosi ainevahetust ja võivad tingida vajaduse muuta glargiin-insuliini annust.

Suukaudsed antidiabeetilised ravimid, angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid, disopüramiid, fibraadid, fluoksetiin, monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitorid, pentoksüfülliin, propoksüfeen, salitsülaadid ja sulfoonamiidrea antibiootikumid võivad tugevdada insuliini hüpoglükeemilist toimet ja suurendada hüpoglükeemia riski.

Kortikosteroidid, danasool, diasoksiid, diureetikumid, glükagoon, isoniasiid, östrogeenid, ja progestogeenid, fenotiasiini derivaadid, somatropiin, sümpatomimeetilised ained (nt epinefriin, [adrenaliin], salbutamool, terbutaliin), türeoidhormoonid, atüüpilised antipsühhootilised ravimid (nt klosapiin ja olansapiin) ja proteaasi inhibiitorid võivad nõrgendada insuliini hüpoglükeemilist toimet.

Beeta-blokaatorid, klonidiin, liitiumi soolad või alkohol võivad insuliini hüpoglükeemilist efekti nii tugevdada kui nõrgendada. Pentamidiin võib põhjustada hüpoglükeemiat, millele võib mõnikord järgneda hüperglükeemia.

Lisaks võivad sümpatolüütiliste ravimite (nt beeta-blokaatorid, klonidiin, guanetidiin ja reserpiin) mõjul adrenergilise vastureaktsiooni nähud nõrgeneda või puududa.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Kontrollitud kliinilistes uuringutes ei ole saadud kliinilisi andmeid glargiin-insuliini kasutamise kohta raseduse ajal. Suur hulk rasedate kohta saadud andmeid (enam kui 1000 raseda andmed) näitab, et glargiin-insuliin ei põhjusta rasedusele spetsiifilisi kõrvaltoimeid, spetsiifilisi väärarenguid ega ka toksilist toimet lootele/vastsündinule.

Loomkatsed ei ole näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele.

Vajadusel võib ABASAGLAR’i kasutamist raseduse ajal kaaluda.

Varasemalt manifesteerunud või gestatsioonidiabeediga patsientidel on hädavajalik hoida head metaboolset kontrolli kogu rasedusaja jooksul, et ennetada hüperglükeemiast tingitud tüsistuste teket. Insuliinivajadus võib esimese trimestri jooksul väheneda ning tõuseb tavaliselt teisel ja kolmandal trimestril. Vahetult pärast sünnitust väheneb insuliinivajadus kiiresti (kõrgenenud hüpoglükeemia risk). Veresuhkru hoolikas kontroll on hädavajalik.

Imetamine

Ei ole teada, kas glargiin-insuliin eritub rinnapiima. Rinnaga toidetaval vastsündinul/imikul ei ole oodata allaneelatud glargiin-insuliini metaboolset toimet, kuna glargiin-insuliin kui peptiid lagundatakse aminohapeteks inimese seedetraktis.

Rinnaga toitvatel naistel võib osutuda vajalikuks kohandada dieeti ja insuliini annust.

Fertiilsus

Loomkatsed ei ole näidanud otsest kahjulikku toimet fertiilsusele.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Patsiendi keskendumis- ja reaktsioonivõime võivad väheneda hüpoglükeemia või hüperglükeemia tagajärjel või nt nägemiskahjustuse tulemusena. See võib olla riskifaktoriks olukorras, kus need võimed omavad erilist tähtsust (nt auto juhtimisel või masinate käsitsemisel).

Patsiente tuleks nõustada ettevaatusabinõude suhtes, mis võimaldavad vältida hüpoglükeemia teket auto juhtimise ajal. Eriti oluline on see patsientide puhul, kellel hüpoglükeemia hoiatussümptomid on vähe väljendunud või puuduvad või kellel esineb sageli hüpoglükeemiat. Nende asjaolude korral on soovitatav hinnata auto juhtimise ja masinatega töötamise võimekust.

4.8Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Hüpoglükeemia, mis on üldiselt kõige sagedasem insuliinravi kõrvaltoime, võib tekkida olukorras, kus insuliini annus on insuliini vajadusest suurem.

Kõrvaltoimete tabelkokkuvõte

Alljärgnevad kliinilistes uuringutes tekkinud kõrvaltoimed on esitatud tabelis MedDRA terminoloogiat kasutades organsüsteemi klasside kaupa esinemissageduse vähenemise järjekorras (väga sage: ≥1/10; sage: ≥1/100 kuni <1/10; aeg-ajalt: ≥1/1000 kuni <1/100; harv: ≥1/10000 kuni <1/1000; väga harv:

<1/10000).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

MedDRA

Väga sage

Sage

Aeg-ajalt

Harv

Väga

organsüsteemi klass

 

 

 

 

harv

 

 

 

 

 

 

Immuunsüsteemi häired

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Allergilised

 

 

 

X

 

reaktsioonid

 

 

 

 

 

Ainevahetus ja toitumishäired

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hüpoglükeemia

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Närvisüsteemi häired

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Düsgeusia

 

 

 

 

X

 

 

 

 

 

 

Silma kahjustused

 

 

 

 

 

Nägemishäired

 

 

 

X

 

 

 

 

 

 

 

Retinopaatia

 

 

 

X

 

 

 

 

 

 

 

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

 

 

 

 

Lipohüpertroofia

 

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lipoatroofia

 

 

X

 

 

 

 

 

 

 

 

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

 

 

 

 

Müalgia

 

 

 

 

X

 

 

 

 

 

 

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

 

 

 

Süstekoha

 

X

 

 

 

reaktsioonid

 

 

 

 

 

Tursed

 

 

 

X

 

 

 

 

 

 

 

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Ainevahetus ja toitumishäired

Rasked hüpoglükeemilised atakid, eriti kui nad on korduvad, võivad viia neuroloogiliste kahjustuste tekkeni. Pikad või rasked hüpoglükeemia episoodid võivad olla eluohtlikud. Paljudel patsientidel ilmnevad enne neuroglükopeenia sümptomeid adrenergilise vastureaktsiooni sümptomid. Üldiselt, mida suurem ja kiirem on vere glükoosisisalduse langus, seda väljendunum on vastureaktsiooni fenomen ja selle sümptomid.

Immuunsüsteemi häired

Kiiret tüüpi allergilised reaktsioonid insuliinile on harvad. Selliste reaktsioonidega insuliinile (k.a glargiin- insuliinile) või abiainetele võivad näiteks kaasneda generaliseerunud nahareaktsioonid, angioödeem, bronhospasm, hüpotensioon ja šokk, mis võivad olla eluohtlikud.

Insuliini manustamine võib põhjustada insuliinivastaste antikehade teket. Kliinilistes uuringutes esines insuliinivastaseid antikehasid, mis ristreageerivad nii humaaninsuliini kui ka glargiin-insuliiniga, võrdselt NPH insuliini ja glargiin-insuliiniga ravitud patsiendigruppides. Harvadel juhtudel võivad sellised insuliinivastased antikehad tekitada vajaduse kohandada insuliini annust, et korrigeerida kalduvust hüpo- või hüperglükeemiale.

Silma kahjustused

Oluline vere glükoosisisalduse muutus võib tänu silmaläätse läbimõõdu ja refraktsiooniindeksi muutusele põhjustada ajutist nägemise halvenemist.

Pikaajaline paranenud vere glükoosisisalduse kontroll vähendab diabeetilise retinopaatia progressiooni riski. Samas võib insuliinravi intensiivistamine koos veresuhkru kontrolli järsu paranemisega põhjustada diabeetilise retinopaatia ajutist halvenemist. Proliferatiivse retinopaatiaga, eriti fotokoagulatsiooni abil ravimata patsientidel võivad rasked hüpoglükeemilised episoodid põhjustada mööduvat amauroosi.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sarnaselt kõikide insuliinpreparaatidega, võib süstekohal tekkida lipodüstroofia ja aeglustuda insuliini imendumine süstekohalt. Pidev süstekoha roteerimine süstepiirkonnas võib aidata neid reaktsioone vähendada või ära hoida.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Süstekoha reaktsioonid, sh punetus, valu, sügelus, turse, lööve ja põletik. Enamus kergematest süstekoha reaktsioonidest insuliinile mööduvad mõne päeva kuni mõne nädala jooksul.

Harva võib insuliin põhjustada naatriumi peetust ja turseid, eriti juhtudel, kus eelnev halb metaboolne kontroll on intensiivistatud insuliinteraapia abil paranenud.

Lapsed

Üldiselt on ohutusprofiil lastel ja noorukitel (≤18-aasta vanused) sama, mis täiskasvanutel. Turuletulekujärgse järelevalve käigus teatatud kõrvaltoimete hulka kuulus lastel ja noorukitel (≤ 18-aasta vanused) suhteliselt sagedamini süstekoha reaktsioone (süstekoha valu, süstekoha reaktsioon) ja nahareaktsioone (lööve, urtikaaria), kui täiskasvanutel. Kliinilistest uuringutest pärinevad ohutusandmed alla 2-aastaste laste kohta puuduvad.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest riikliku teavitamissüsteemi, mis on loetletud V lisas, kaudu.

4.9Üleannustamine

Sümptomid

Insuliini üleannustamine võib põhjustada rasket ning mõnikord pikaajalist ja eluohtlikku hüpoglükeemiat.

Ravi

Hüpoglükeemia kergeid episoode saab tavaliselt ravida suukaudsete süsivesikutega. Vajalikuks võivad osutuda ravimi annuse kohandamine, toitumisrežiimi või kehalise aktiivsuse muutmine.

Raskemaid episoode, millega kaasnevad kooma, krambid või neuroloogiline kahjustus, saab ravida lihasesisese/nahaaluse glükagooni või kontsentreeritud glükoosi veeni manustamisega. Jätkuv süsivesikute manustamine ja patsiendi seisundi jälgimine on vajalikud hüpoglükeemia taastekke võimaluse tõttu pärast näilist kliinilist paranemist.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: diabeedi raviks kasutatavad ained, pika toimeajaga insuliinid ja nende analoogid süstimiseks, ATC-kood: A10AE04

ABASAGLAR on bioloogiliselt sarnane ravim. Täpsem informatsioon on saadaval Euroopa Ravimiameti kodulehel http://www.ema.europa.eu

Toimemehhanism

Glargiin-insuliin on iniminsuliini analoog, millel on madal lahustuvus neutraalse pH juures. See on täielikult lahustuv ABASAGLAR’i süstelahuse happelise pH juures (pH 4). Pärast süstimist nahaaluskoesse happeline lahus neutraliseerub, tekkivad mikropretsipitaadid, millest vabaneb pidevalt väikestes kogustes glargiin-insuliini, tagades ühtlase, piikideta, ennustatava kontsentratsioonikõveraga pikendatud kestvusega toime.

Glargiin-insuliin metaboliseerub 2 aktiivseks metaboliidiks: M1 ja M2 (vt lõik 5.2).

Seondumine insuliini retseptoriga

In vitro uuringud on näidanud, et glargiin-insuliini ja selle metaboliitide M1 ja M2 afiinsus inimese insuliiniretseptorite suhtes on sarnane iniminsuliini omaga.

Seondumine IGF-1 retseptoriga: glargiin-insuliini afiinsus inimese IGF-1 retseptori suhtes on ligikaudu 5...8 korda suurem kui iniminsuliinil (kuid ligikaudu 70...80 korda väiksem kui IGF-1 omast), kusjuures M1 ja M2 seonduvad IGF-1 retseptoriga iniminsuliinist veidi väiksema afiinsusega.

Insuliini terapeutiline üldkontsentratsioon (glargiin-insuliin ja selle metaboliidid) I tüübi diabeediga patsientidel oli märkimisväärselt madalam kontsentratsioonist, mis on vajalik IGF-1 retseptorite seotuse poolmaksimaalse väärtuse saavutamiseks koos järgneva mitogeen-proliferatiivse juhtetee aktivatsiooniga IGF-1 retseptori poolt. Endogeenne IGF-1 võib füsiloogilises kontsentratsioonis aktiveerida mitogeen- proliferatiivse juhtetee, kuid insuliinravi, kaasa arvatud ABASAGLAR’i puhul mõõdetud terapeutilised kontsentratsioonid, on märkimisväärselt madalamad farmakoloogilisest kontsentratsioonist, mis oleks vajalik IGF-1 juhtetee aktiveerimiseks.

Farmakodünaamilised toimed

Insuliini, sh glargiin-insuliini esmaseks toimeks on glükoosi ainevahetuse reguleerimine. Insuliin ja tema analoogid langetavad vere glükoosisisaldust stimuleerides glükoosi perifeerset omastamist, eriti skeletilihaste ja rasvkoe poolt, ning inhibeerivad glükoosi tootmist maksas. Insuliin inhibeerib lipolüüsi rasvarakkudes ja proteolüüsi ning soodustab valkude sünteesi.

Kliinilistes uuringutes on näidatud, et intravenoosselt manustatud iniminsuliini ja glargiin-insuliini võrdsed annused on ekvipotentsed. Sarnaselt teiste insuliinidega võib glargiin-insuliini toimeprofiili mõjutada kehaline aktiivsus ja muud faktorid.

Euglükeemilistes uuringutes tervete inimeste või I tüüpi diabeeti põdevate patsientidega oli nahaalusi manustatud glargiin-insuliini mõju algus aeglasem kui NPH insuliinil, toimeprofiil ühtlane, järskude tõusudeta ning toime kestus pikenenud.

Järgneval joonisel on esitatud uuringus osalenud patsientidel saadud tulemused:

Joonis 1: Toime profiil I tüüpi diabeediga patsientidel

Glükoosi utilisatsioon* (mg/kg/min)

____ glargiin- insuliin

------ NPH insuliin

Aeg (t) pärast nahaalusi

Jälgimisperioodi lõpp

manustamist

*st vajalik glükoosi hulk (keskmine väärtus tunni kohta), mis tuleb manustada infusiooni teel säilitamaks seerumi glükoosisisaldust (keskmine)

Nahaalusi manustatud glargiin-insuliini pikem toimeaeg on otseselt seotud tema aeglasema imendumisega ning võimaldab manustamist üks kord ööpäevas. Insuliini ja insuliini analoogide nagu glargiin-insuliini toime kestus võib isikuti, aga ka samal isikul oluliselt varieeruda.

Kliinilises uuringus glargiin-insuliini ja iniminsuliini veenisisesel manustamisel tervetele indiviididele ja I tüüpi diabeediga patsientidele olid hüpoglükeemia sümptomid või hormonaalsed vastureaktsioonid sarnased.

Kliiniline ohutus ja efektiivsus

Glargiin-insuliini (üks kord päevas) toimet diabeetilisele retinopaatiale hinnati 5-aastases avatud NPH- kontrollitud uuringus (NPH manustati 2 korda päevas) 1024-l II tüüpi diabeetilisel patsiendil, kelle retinopaatia progresseerus 3 või enama astme võrra ETDRS (Early Treatment Diabetic Retinopathy Study) skaala järgi, mida hinnati silmapõhja fotografeerimisel. Glargiin-insuliini ja NPH insuliini võrdlusel ei leitud diabeetilise retinopaatia progressioonis märkimisväärset erinevust.

ORIGIN uuring (Outcome Reduction with Initial Glargine INtervention) oli mitmekeskuseline, randomiseeritud, 2x2-faktorilise uuringudisainiga uuring, mis hõlmas 12537 patsienti, kellel oli kõrge südame-veresoonkonna haiguste tekkerisk koos kõrgenenud paastuveresuhkruga (impaired fasting glucose - IFG) või puuduliku glükoositaluvusega (impaired glucose tolerance - IGT), (12% uuritavatest), või 2. tüüpi diabeediga, mille raviks sai uuritav ≤1 suukaudset suhkurtõve ravimit (88% uuritavatest). Uuritavad randomiseeriti suhtega 1:1 saama ravi glargiin-insuliiniga (n=6264), mille annust tiitriti kuni paastuveresuhkru sihtväärtuse ≤95 mg/dl (5,3 mmol/l) saavutamiseni, või standardravi (n=6273).

Esimene efektiivsuse esmane liittulemusnäitaja oli aeg kuni esimese registreeritud südame- veresoonkonnaga seotud surmani, surmaga mittelõppeva müokardiinfarkti (MI) või insuldini. Teine efektiivuse esmane liittulemusnäitaja oli aeg kuni esimese registreeritud mistahes juhuni, mis kuulus esimese liittulemusnäitaja koosseisu, või revaskularisatsiooniprotseduurini (pärgarteri, unearteri või perifeerse soone) või hospitaliseerimiseni südamepuudulikkuse tõttu.

Teisesed tulemusnäitajad olid suremus mistahes põhjusel ja mikrovaskulaarse kahjustuse progresseerumise liittulemusnäitaja.

Glargiin-insuliin ei mõjutanud südame-veresoonkonna haiguste ja südame-veresoonkonnaga seotud suremuse suhtelist riski standardraviga võrreldes. Glargiin-insuliin ja standardravi vahel puudus erinevus kahe esmase liittulemusnäitaja osas, kummagi liittulemusnäitaja mistahes komponendi, mistahes põhjusel suremuse ja mikrovaskulaarse liittulemusnäitaja osas.

Glargiin-insuliini keskmine annus uuringu lõpuks oli 0,42 Ü/kg. Uuritavate HbA1c mediaanne lähteväärtus oli 6,4% ning HbA1c raviaegsed mediaansed väärtused olid glargiin-insuliini rühmas vahemikus 5,9%...6,4% ja standardravi rühmas 6,2%...6,6% kogu jälgimisperioodi vältel. Raske hüpoglükeemia tekke määr (uuritud osalejate arv toimeaja 100 patsient-aasta kohta) oli glargiin-insuliiniga 1,05 ja standardravirühmas 0,30 ning kinnitust leidnud mitte-raske hüpoglükeemia määr oli glargiin- insuliini 7,71 ja standardravi rühmas 2,24. Uuringu 6-aastase kestuse jooksul ei tekkinud mingit hüpoglükeemiat 42% glargiin-insuliiniga ravitud patsientidel.

Uuringu viimasel raviaegsel kontrollvisiidil oli kehakaalu keskmine tõus lähteväärtusega võrreldes glargiin-insuliini rühmas 1,4 kg ja keskmine langus standardravi rühmas 0,8 kg.

Lapsed

Randomiseeritud, kontrollitud kliinilises uuringus raviti I tüüpi diabeediga (n = 349) lapsi (vanusevahemik 6...15 aastat) 28 nädala jooksul basaal-boolus raviskeemi alusel, milles manustati tavalist insuliini enne igat söögikorda. Glargiin-insuliini manustati üks kord päevas enne magamaminekut ja NPH iniminsuliini manustati üks või kaks korda päevas. Mõlemas ravirühmas täheldati sarnast toimet glükolüseeritud hemoglobiinile ja sümptomaatilise hüpoglükeemia esinemissagedust, kuid veresuhkru sisaldus vereplasmas tühja kõhu korral vähenes algväärtusega võrreldes rohkem glargiin-insuliini rühmas kui NPH-rühmas. Glargiin-insuliini rühmas esines rasket hüpoglükeemiat vähem. Ükssada nelikümmend kolm patsienti, keda selles uuringus raviti glargiin-insuliiniga, jätkas ravi glargiin-insuliiniga kontrollgrupita jätku-uuringus, mille keskmine jälgimisperiood oli 2 aastat. Selle pikendatud ravi vältel glargiin-insuliiniga ei täheldatud uusi ohutusele viitavaid märke.

Teostati ka ravi ristvahetusega uuring, milles võrreldi glargiin-insuliini koos lispro-insuliiniga ja NPH-d koos tavalise iniminsuliiniga (kumbki ravi 16 nädalat juhuslikus järjekorras), milles osales 26 I tüüpi diabeediga noorukit vanuses 12...18 aastat. Sarnaselt ülalkirjeldatud laste uuringuga oli veresuhkru sisalduse langus vereplasmas tühja kõhu korral lähteväärtusega võrreldes suurem glargiin-insuliini rühmas kui NPH-rühmas. HbA1c muutused lähteväärtusega võrreldes olid ravirühmades sarnased, kuid öö jooksul salvestatud veresuhkru väärtused olid oluliselt kõrgemad glargiin-/lispro-insuliini rühmas kui NPH/tavalise rühmas; keskmine madalaim väärtus oli 5,4 mmol versus 4,1 mmol. Öise hüpoglükeemia esinemissagedus oli glargiin-/lispro-insuliini rühmas 32% ja NPH/tavalise rühmas 52%.

24-nädalases uuringus 125 lapsega vanuses 2...6 aastat, kellel oli I tüüpi diabeet, võrreldi basaalinsuliinidena glargiin-insuliini, manustatuna üks kord päevas hommikul, ja üks või kaks korda päevas manustatavat NPH-insuliini. Mõlemas rühmas manustati insuliini boolusena enne sööki. Esmast eesmärki, milleks oli näidata glargiin-insuliini samaväärsust NPH-insuliiniga hüpoglükeemia suhtes, ei saavutatud ja glargiin-insuliiniga ilmnes kalduvus hüpoglükeemiajuhtude esinemissageduse tõusule (määrade suhe glargiin-insuliin/NPH-insuliin (95% CI)=1,18 (0,97...1,44)). Glükohemoglobiini ja glükoosi muutused olid mõlemas rühmas võrreldavad. Selles uuringus ei täheldatud uusi kõrvaltoimeid.

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Glargiin-insuliini nahalusi manustamisel tervetele indiviididele ja diabeediga patsientidele näitas insuliini kontsentratsioon seerumis aeglast ja pikaajalist imendumist ilma järsu tõusuta, erinedes NPH insuliinist. Kontsentratsioonid olid seega vastavuses glargiin-insuliini farmakodünaamilise aktiivsuse ajakõveraga. Ülaltoodud joonis 1 näitab glargiin-insuliini ja NPH insuliini toimekõveraid.

Üks kord ööpäevas süstitav glargiin-insuliin saavutab tasakaalukontsentratsiooni 2...4 päeva pärast esimest annust.

Biotransformatsioon

Pärast nahaalusi süsti diabeediga patsientidele metaboliseerub glargiin-insuliin kiiresti beeta-ahela karboksüülotsas kaheks aktiivseks metaboliidiks: M1 (21A-Gly-insuliin) ja M2 (21A-Glydes-30B-Thr- insuliin). Vereplasmas tsirkuleerib peamiselt metaboliit M1. M1 süsteemne saadavus suureneb koos glargiin-insuliini manustatud annuse suurenemisega.

Farmakokineetilised ja farmakodünaamilised andmed viitavad sellele, et nahaalusi süstitud glargiin- insuliini toime põhineb peamiselt M1 süsteemsel saadavusel. Enamikul uuritavatest ei olnud glargiin- insuliin ja metaboliit M2 määratavad, kuid määratavuse korral ei olnud nende kontsentratsioon sõltuv glargiin-insuliini manustatud annusest.

Eliminatsioon

Veenisisesel manustamisel olid iniminsuliini ja glargiin-insuliini eliminatsiooni poolväärtusajad samaväärsed.

Eripopulatsioonid

Kliinilistes uuringutes ei ilmnenud erigruppide analüüsil mingeid ealisi ega soolisi iseärasusi glargiin- insuliini ravi efektiivuses ja ohutuses, võrreldes kogu uuringu populatsiooniga.

Lapsed

Farmakokineetikat I tüüpi diabeediga lastel vanuses 2...6 aastat hinnati ühes kliinilises uuringus (vt lõik 5.1). Glargiin-insuliiniga ravitud lastel mõõdeti glargiin-insuliini ja selle peamiste metaboliitide M1 ja M2 madalaimat taset vereplasmas, mis näitas plasmakontsentratsiooni muutuste sarnasust täiskasvanutega ning tõendas, et glargiin-insuliin või selle metaboliidid ei akumuleeru pideval kasutamisel.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse mittekliiniliste uuringute andmed ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Tsinkoksiid metakresool glütserool

vesinikkloriidhape (pH korrigeerimiseks) naatriumhüdroksiid (pH korrigeerimiseks)

süstevesi

6.2Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega.

6.3Kõlblikkusaeg

2 aastat.

Kõlblikkusaeg pärast esmast kasutamist

Ravimit võib hoida maksimaalselt 28 päeva temperatuuril kuni 30° C ja otsese kuumuse või valguse eest kaitstult. Pen-süstlit ei tohi hoida külmkapis.

Pärast igakordset süstimist tuleb pen-süstli kate pen-süstlile tagasi panna, et kaitsta seda valguse eest.

6.4Säilitamise eritingimused

Avamata kolbampullid

Hoida külmkapis (temperatuuril 2...8° C).

Mitte lasta külmuda.

Ärge hoidke ABASAGLAR’i külmkapi sügavkülmutusosa või külmabrikettidega kõrvuti.

Hoidke kolbampullid välispakendis, valguse eest kaitstult.

Kasutamise ajal

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi esmast kasutamist vt lõik 6.3.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

3 ml süstelahus kolbampullis (I tüüpi värvitu klaas) kolvi (klorobutüülkumm), korgi (polüisopreeni ja bromobutüülkummi laminaat) ja alumiiniumist kattega.

Pakendis on 1, 2, 5, 10 ja multipakendis 10 (2 pakendit 5) kolbampulli. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

ABASAGLAR’i ei tohi segada ühegi teise insuliiniga ega muu ravimiga või lahjendada. Segamine või lahjendamine võib muuta aja/toime profiili ning segamine võib põhjustada sademe teket.

Insuliini pen-süstel

ABASAGLAR’i kolbampulle tohib kasutada ainult koos Lilly korduvkasutatavate insuliini pen-süstlitega (vt lõik 4.4).

Pen-süstlit tuleb kasutada nii nagu seda kasutusjuhendis on kirjeldatud.

Pen-süstli kasutusjuhiseid tuleb hoolikalt järgida kolbampulli paigaldamisel, nõela kinnitamisel ja insuliini manustamisel.

Kui insuliini pen-süstel on kahjustatud või ei tööta korralikult (mehhaanilise rikke tõttu), tuleb see nõuetekohaselt hävitada ja võtta kasutusele uus pen-süstel.

Kolbampull

Kontrollige kolbampulli enne kasutamist. Kasutamine on lubatud ainult juhul, kui lahus on selge, värvitu, selles ei ole nähtavaid osakesi ja selle konsistents on sarnane veega. Kuna ABASAGLAR on lahus, ei vaja see enne kasutamist lahustamist. Õhumullid tuleb kolbampullist eemaldada enne süstimist (vt pen-süstli kasutamisjuhendit).

Haiguste leviku ärahoidmiseks tohib pen-süstlit kasutada ainult üks patsient.

Tühjaks saanud kolbampulle ei tohi uuesti täita ja need tuleb nõuetekohaselt hävitada. Enne igat süstimist peab alati kontrollima insuliini märgistust, et vältida ravivigu glargiin-insuliini ja teiste insuliinide segiajamise tõttu (vt lõik 4.4).

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Eli Lilly Regional Operations GmbH., Kölblgasse 8-10, 1030, Vienna, Austria.

8.MÜÜGILOA NUMBER

EU/1/14/944/001

EU/1/14/944/002

EU/1/14/944/003

EU/1/14/944/004

EU/1/14/944/009

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 09.09.2014

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on Euroopa Ravimiameti kodulehel http://www.ema.europa.eu

Käesoleva ravimi suhtes kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimetest teavitamise kohta vt lõik 4.8.

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

ABASAGLAR 100 ühikut/ml süstelahus pen-süstlis.

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks milliliiter sisaldab 100 ühikut glargiin-insuliini* (vastab 3,64 mg-le).

Üks pen-süstel sisaldab 3 ml süstelahust, vastab 300 ühikule.

* Glargiin-insuliin on toodetud rekombinantse DNA tehnoloogia abil, kasutades Escherichia coli-t.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus pen-süstlis, KwikPen.

Selge, värvitu lahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Suhkurtõve ravi täiskasvanutel, noorukitel ning 2-aastastel ja vanematel lastel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

ABASAGLAR sisaldab glargiin-insuliini, insuliini analoogi, millel on pikendatud toimeaeg.

ABASAGLAR’i manustatakse üks kord ööpäevas, vabalt valitud kellaajal, kuid iga päev samal ajal.

ABASAGLAR’i annustamise skeem (annus ja manustamise aeg) tuleb individuaalselt kohandada. II tüüpi diabeediga patsientidele võib ABASAGLAR’i manustada ka koos suukaudselt toimivate antidiabeetiliste ravimitega.

Selle ravimi tugevust väljendatakse ühikutes. Need ühikud on ainuomased vaid glargiin-insuliinile ega ole samad, mis on RÜ või ühikud, mida kasutatakse teiste insuliini analoogide tugevuse väljendamiseks (vt lõik 5.1).

Eripopulatsioonid

Eakad (≥65-aastased)

Eakatel võib neerufunktsiooni progresseeruv halvenemine püsivalt vähendada insuliinivajadust.

Neerufunktsiooni kahjustus

Neerufuktsiooni kahjustusega patsientide insuliinivajadus võib väheneda insuliini metabolismi aeglustumise tõttu.

Maksafunktsiooni kahjustus

Maksafunktsiooni kahjustusega patsientide insuliinivajadus võib väheneda glükoneogeneesi võime languse ja insuliini metabolismi aeglustumise tõttu.

Lapsed

Glargiin-insuliini ohutus ja efektiivsus on tõestatud noorukitel ja 2-aastastel ning vanematel lastel. Praegu saadaolevaid andmeid on kirjeldatud lõikudes 4.8, 5.1 ja 5.2.

Glargiin-insuliini ohutust ja efektiivsust ei ole tõestatud alla 2-aastastel lastel. Andmeid ei ole saadaval.

Üleminek teistelt insuliinidelt ABASAGLAR’ile

Kui raviskeemis minnakse üle keskmise- või pikatoimeliselt insuliinilt ABASAGLAR’ile, võib osutuda vajalikuks basaalinsuliini annuse muutmine ning samuti kaasneva antidiabeetilise ravi kohandamine (täiendavate tavaliste humaaninsuliinide või kiiretoimeliste analooginsuliinide annused ja manustamise aeg või suukaudsete antidiabeetiliste ravimite annused).

Üleminek teistelt kaks korda ööpäevas manustatavatelt insuliinidelt ABASAGLAR’ile

Öise ja varahommikuse hüpoglükeemia riski vähendamiseks peavad patsiendid, kes muudavad oma basaalinsuliini manustamise režiimi, asendades kaks korda ööpäevas manustatava NPH insuliini üks kord ööpäevas manustatava ABASAGLAR’iga, vähendama oma basaalinsuliini annust esimestel ravinädalatel 20%...30% võrra.

Üleminek 300 ühikut/ml glargiin-insuliinilt ABASAGLAR’ile

ABASAGLAR ja Toujeo (glargiin-insuliin, 300 ühikut/ml) ei ole bioekvivalentsed ning ei ole otseselt asendatavad. Hüpoglükeemiariski vähendamiseks peavad patsiendid, kes muudavad oma basaalinsuliini raviskeemi üks kord päevas 300 ühikut/ml glargiin-insuliinilt üks kord ööpäevas ABASAGLAR’ile, vähendama oma annust ligikaudu 20%.

Esimeste nädalate jooksul tuleks basaalinsuliini annuse vähendamist vähemalt osaliselt kompenseerida söögiaegse insuliini annuse tõstmisega, pärast seda perioodi tuleb raviskeemi kohandada individuaalselt.

Üleminekuperioodi ajal ja sellele järgnevatel nädalatel on soovitav hoolikalt jälgida patsiendi metaboolset seisundit.

Paranenud metaboolse kontrolli ja sellest tuleneva insuliintundlikkuse tõusu tõttu võib osutuda vajalikuks täiendav annustamisrežiimi kohandamine. Annuse kohandamine võib olla vajalik ka näiteks siis, kui muutuvad patsiendi kehakaal või elustiil, insuliini manustamise aeg, või ilmnevad muud asjaolud, mis suurendavad patsiendi kalduvust hüpoglükeemia või hüperglükeemia episoodide esinemisele (vt lõik 4.4).

Sarnaselt teiste analooginsuliinidega võivad patsiendid, kes kasutavad iniminsuliini vastaste antikehade tõttu insuliini suuri annuseid, saavutada ABASAGLAR’iga parema insuliinvastuse.

Manustamisviis

ABASAGLAR’i manustatakse nahaalusi.

ABASAGLAR’i ei tohi manustada veenisiseselt (intravenoosselt). Glargiin-insuliini pikendatud toimeaeg sõltub manustamisest nahaalusesse koesse. Tavalise nahaaluse annuse veenisisene manustamine võib põhjustada rasket hüpoglükeemiat.

Seerumi insuliini- või glükoosisisaldus ei sõltu kliiniliselt olulisel määral glargiin-insuliini manustamiskohast kõhunaha, õlavarre, tuhara või reielihase piirkonnas. Iga süstekorraga tuleb süstekohta süstepiirkonnas roteerivalt vahetada.

ABASAGLAR’i ei tohi segada ühegi teise insuliiniga või lahjendada. Segamine või lahjendamine võib muuta ravimi toimeaega/-profiili ning insuliinide segamine võib põhjustada sademe teket.

Täpsemat lisainfot ravimi käsitlemiseks vt lõik 6.6.

Enne ABASAGLAR KwikPen kasutamist tuleb hoolikalt lugeda pakendi infolehele lisatud kasutusjuhendit (vt lõik 6.6).

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

ABASAGLAR ei ole valikinsuliin diabeetilise ketoatsidoosi raviks. Selle asemel on soovitav manustada tavalist insuliini intravenoosselt.

Ebapiisava metaboolse kontrolli korral või kui on kalduvus hüperglükeemia või hüpoglükeemiliste episoodide tekkeks, peab annuse muutmist kaaludes kontrollima patsiendi ravisoostumust, süstepiirkondade vahetamise ja õige süstimistehnika järgimist patsiendi poolt ning teisi olulisi faktoreid.

Patsiendi üleviimine teisele insuliini tüübile või kaubamärgile peab toimuma väga rangelt arstliku järelevalve all. Tugevuse, kaubamärgi (tootja), tüübi (lühitoimeline, NPH (keskmise toimeajaga), lente, pikatoimeline, jne), päritolu (loomne insuliin, humaaninsuliin, analooginsuliin) ja/või tootmismeetodi muutusel võib osutuda vajalikuks annuse korrigeerimine.

Insuliini manustamine võib põhjustada antikehade teket. Harvadel juhtudel võib selliste insuliini antikehade esinemisel osutuda vajalikuks insuliini annuse muutmine, et korrigeerida hüper- või hüpoglükeemiale kalduvust (vt lõik 4.8).

Hüpoglükeemia

Hüpoglükeemia tekke aeg sõltub kasutatavate insuliinide toimeprofiilist ja võib seetõttu muutuda, kui ravirežiim muutub. Tulenevalt stabiilsemast basaalinsuliini tasemest glargiin-insuliini kasutamise korral võib eeldada vähem öise ja rohkem varahommikuse hüpoglükeemia esinemist.

Eriline ettevaatus ja intensiivsem veresuhkru kontroll on soovitatav patsientidel, kellel hüpoglükeemilised episoodid võivad olla erilise kliinilise tähtsusega, nt pärgarterite või peaaju veresoonte märkimisväärse stenoosiga patsiendid (hüpoglükeemiast tingitud südame- või ajukomplikatsioonide risk), samuti ka proliferatiivse retinopaatiaga, eriti fotokoagulatsiooni abil ravimata patsiendid (hüpoglükeemia järgse pöörduva amauroosi risk).

Patsiendid peaksid olema teadlikud asjaoludest, mil hüpoglükeemia hoiatussümptomid on varjatud. Hüpoglükeemia hoiatussümptomid võivad olla muutunud, vähem väljendunud või puududa teatud riskigruppidel. Sellised riskigrupid hõlmavad patsiente:

-kellel glükeemiline kontroll on märgatavalt paranenud,

-kellel hüpoglükeemia tekib järk-järgult,

-kes on eakad,

-kelle ravis asendatakse loomne insuliin iniminsuliiniga,

-kellel on autonoomne neuropaatia,

-kelle diabeet on kestnud pikka aega,

-kes põevad psühhiaatrilisi haigusi,

-kes saavad samaaegselt ravi teiste ravimitega (vt lõik 4.5).

Sellised olukorrad võivad lõppeda raske hüpoglükeemia tekkega (koos võimaliku teadvuse kaotusega) enne, kui patsient teadvustab hüpoglükeemiat.

Nahaaluse glargiin-insuliini pikk toimeaeg võib aeglustada hüpoglükeemiast toibumist.

Kui glükolüseeritud hemoglobiini väärtus on normaalne või langenud, tuleb mõelda korduvate, märkamata jäänud (eriti öiste) hüpoglükeemia episoodide võimalikkusele.

Hüpoglükeemia riski vähendamisel on oluline patsiendi ravisoostumus insuliini annuse ja dieedirežiimi osas, insuliini korrektne manustamine ning teadlikkus hüpoglükeemia sümptomitest. Faktorid, mis suurendavad tundlikkust hüpoglükeemiale, vajavad eriti hoolikat jälgimist ja võivad nõuda annuse muutmist. Sellisteks faktoriteks on:

-süstepiirkonna muutus,

-paranenud insuliinitundlikkus (nt stressifaktorite kadumisel),

-harjumatu, suurenenud või kestvam füüsiline koormus,

-äge haigestumine (nt oksendamine, kõhulahtisus),

-ebapiisav toitumine,

-vahelejäänud söögikorrad,

-alkoholi tarvitamine,

-teatud kompenseerimata endokriinhäired (nt hüpotüreoidism ja hüpofüüsi eessagara või neerupealiste puudulikkus),

-samaaegne ravi teatud teiste ravimitega.

Kaasuvad haigused

Kaasuva haiguse korral peab patsiendi metaboolset seisundit intensiivsemalt jälgima. Paljudel juhtudel on näidustatud ketoonide määramine uriinist ja sageli on vajalik insuliini annuse kohandamine. Insuliinivajadus kasvab sageli. I tüüpi diabeediga patsiendid peavad jätkama süsivesikute väikeste koguste regulaarset tarbimist isegi siis, kui nad söövad vähe või üldse mitte, oksendavad vms. Insuliini manustamist ei tohi kunagi täielikult lõpetada.

Ravi eksimused

Teatatud on ravivigadest, mille korral on ekslikult manustatud teisi insuliine, eriti lühitoimelisi insuliine, glargiin-insuliini asemel. Enne igat süstimist peab alati kontrollima insuliini märgistust, et vältida ravivigu ABASAGLAR’i ja teiste insuliinide segiajamise tõttu.

ABASAGLAR’i kombineerimine pioglitasooniga

Pioglitasooni kasutamisel kombinatsioonis insuliiniga on teatatud südamepuudulikkuse juhtudest, eriti südamepuudulikkuse tekke riskifaktoritega patsientidel. Seda peab meeles pidama, kui kaalutakse kombinatsioonravi pioglitasooni ja ABASAGLAR’iga. Kombinatsioonravi kasutamise korral peab patsiente jälgima südamepuudulikkuse nähtude ja sümptomite, kehakaalu tõusu ja tursete suhtes. Kui ilmneb kardiaalsete sümptomite mistahes halvenemine, tuleb ravi pioglitasooniga lõpetada.

Abiained

See ravim sisaldab ühes annuses vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg), st on praktiliselt “naatriumivaba”.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Mitmed ained mõjutavad glükoosi ainevahetust ja võivad tingida vajaduse muuta glargiin-insuliini annust.

Suukaudsed antidiabeetilised ravimid, angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid, disopüramiid, fibraadid, fluoksetiin, monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitorid, pentoksüfülliin, propoksüfeen, salitsülaadid ja sulfoonamiidrea antibiootikumid võivad tugevdada insuliini hüpoglükeemilist toimet ja suurendada hüpoglükeemia riski.

Kortikosteroidid, danasool, diasoksiid, diureetikumid, glükagoon, isoniasiid, östrogeenid, ja progestogeenid, fenotiasiini derivaadid, somatropiin, sümpatomimeetilised ained (nt epinefriin, [adrenaliin], salbutamool, terbutaliin), türeoidhormoonid, atüüpilised antipsühhootilised ravimid (nt klosapiin ja olansapiin) ja proteaasi inhibiitorid võivad nõrgendada insuliini hüpoglükeemilist toimet.

Beeta-blokaatorid, klonidiin, liitiumi soolad või alkohol võivad insuliini hüpoglükeemilist efekti nii tugevdada kui nõrgendada. Pentamidiin võib põhjustada hüpoglükeemiat, millele võib mõnikord järgneda hüperglükeemia.

Lisaks võivad sümpatolüütiliste ravimite (nt beeta-blokaatorid, klonidiin, guanetidiin ja reserpiin) mõjul adrenergilise vastureaktsiooni nähud nõrgeneda või puududa.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Kontrollitud kliinilistes uuringutes ei ole saadud kliinilisi andmeid glargiin-insuliini kasutamise kohta raseduse ajal. Suur hulk rasedate kohta saadud andmeid (enam kui 1000 raseda andmed) näitab, et glargiin-insuliin ei põhjusta rasedusele spetsiifilisi kõrvaltoimeid, spetsiifilisi väärarenguid ega ka toksilist toimet lootele/vastsündinule.

Loomkatsed ei ole näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele.

Vajadusel võib ABASAGLAR’i kasutamist raseduse ajal kaaluda.

Varasemalt manifesteerunud või gestatsioonidiabeediga patsientidel on hädavajalik hoida head metaboolset kontrolli kogu rasedusaja jooksul, et ennetada hüperglükeemiast tingitud tüsistuste teket. Insuliinivajadus võib esimese trimestri jooksul väheneda ning tõuseb tavaliselt teisel ja kolmandal trimestril. Vahetult pärast sünnitust väheneb insuliinivajadus kiiresti (kõrgenenud hüpoglükeemia risk). Veresuhkru hoolikas kontroll on hädavajalik.

Imetamine

Ei ole teada, kas glargiin-insuliin eritub rinnapiima. Rinnaga toidetaval vastsündinul/imikul ei ole oodata allaneelatud glargiin-insuliini metaboolset toimet, kuna glargiin-insuliin kui peptiid lagundatakse aminohapeteks inimese seedetraktis.

Rinnaga toitvatel naistel võib osutuda vajalikuks kohandada dieeti ja insuliini annust.

Fertiilsus

Loomkatsed ei ole näidanud otsest kahjulikku toimet fertiilsusele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Patsiendi keskendumis- ja reaktsioonivõime võivad väheneda hüpoglükeemia või hüperglükeemia tagajärjel või nt nägemiskahjustuse tulemusena. See võib olla riskifaktoriks olukorras, kus need võimed omavad erilist tähtsust (nt auto juhtimisel või masinate käsitsemisel).

Patsiente tuleks nõustada ettevaatusabinõude suhtes, mis võimaldavad vältida hüpoglükeemia teket auto juhtimise ajal. Eriti oluline on see patsientide puhul, kellel hüpoglükeemia hoiatussümptomid on vähe väljendunud või puuduvad või kellel esineb sageli hüpoglükeemiat. Nende asjaolude korral on soovitatav hinnata auto juhtimise ja masinatega töötamise võimekust.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Hüpoglükeemia, mis on üldiselt kõige sagedasem insuliinravi kõrvaltoime, võib tekkida olukorras, kus insuliini annus on insuliini vajadusest suurem.

Kõrvaltoimete tabelkokkuvõte

Alljärgnevad kliinilistes uuringutes tekkinud kõrvaltoimed on esitatud tabelis MedDRA terminoloogiat kasutades organsüsteemi klasside kaupa esinemissageduse vähenemise järjekorras (väga sage: ≥1/10; sage: ≥1/100 kuni <1/10; aeg-ajalt: ≥1/1000 kuni <1/100; harv: ≥1/10000 kuni <1/1000; väga harv: <1/10000).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

MedDRA

Väga sage

Sage

Aeg-ajalt

Harv

Väga

organsüsteemi klass

 

 

 

 

harv

 

 

 

 

 

 

Immuunsüsteemi häired

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Allergilised

 

 

 

X

 

reaktsioonid

 

 

 

 

 

Ainevahetus ja toitumishäired

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hüpoglükeemia

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Närvisüsteemi häired

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Düsgeusia

 

 

 

 

X

 

 

 

 

 

 

Silma kahjustused

 

 

 

 

 

Nägemishäired

 

 

 

X

 

 

 

 

 

 

 

Retinopaatia

 

 

 

X

 

 

 

 

 

 

 

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

 

 

 

 

Lipohüpertroofia

 

X

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lipoatroofia

 

 

X

 

 

 

 

 

 

 

 

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

 

 

 

 

Müalgia

 

 

 

 

X

 

 

 

 

 

 

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

 

 

 

Süstekoha

 

X

 

 

 

reaktsioonid

 

 

 

 

 

Tursed

 

 

 

X

 

 

 

 

 

 

 

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Ainevahetus ja toitumishäired

Rasked hüpoglükeemilised atakid, eriti kui nad on korduvad, võivad viia neuroloogiliste kahjustuste tekkeni. Pikad või rasked hüpoglükeemia episoodid võivad olla eluohtlikud. Paljudel patsientidel ilmnevad enne neuroglükopeenia sümptomeid adrenergilise vastureaktsiooni sümptomid. Üldiselt, mida suurem ja kiirem on vere glükoosisisalduse langus, seda väljendunum on vastureaktsiooni fenomen ja selle sümptomid.

Immuunsüsteemi häired

Kiiret tüüpi allergilised reaktsioonid insuliinile on harvad. Selliste reaktsioonidega insuliinile (k.a glargiin- insuliinile) või abiainetele võivad näiteks kaasneda generaliseerunud nahareaktsioonid, angioödeem, bronhospasm, hüpotensioon ja šokk, mis võivad olla eluohtlikud.

Insuliini manustamine võib põhjustada insuliinivastaste antikehade teket. Kliinilistes uuringutes esines insuliinivastaseid antikehasid, mis ristreageerivad nii humaaninsuliini kui ka glargiin-insuliiniga, võrdselt NPH insuliini ja glargiin-insuliiniga ravitud patsiendigruppides. Harvadel juhtudel võivad sellised insuliinivastased antikehad tekitada vajaduse kohandada insuliini annust, et korrigeerida kalduvust hüpo- või hüperglükeemiale.

Silma kahjustused

Oluline vere glükoosisisalduse muutus võib tänu silmaläätse läbimõõdu ja refraktsiooniindeksi muutusele põhjustada ajutist nägemise halvenemist.

Pikaajaline paranenud vere glükoosisisalduse kontroll vähendab diabeetilise retinopaatia progressiooni riski. Samas võib insuliinravi intensiivistamine koos veresuhkru kontrolli järsu paranemisega põhjustada diabeetilise retinopaatia ajutist halvenemist. Proliferatiivse retinopaatiaga, eriti fotokoagulatsiooni abil ravimata patsientidel võivad rasked hüpoglükeemilised episoodid põhjustada mööduvat amauroosi.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sarnaselt kõikide insuliinpreparaatidega, võib süstekohal tekkida lipodüstroofia ja aeglustuda insuliini imendumine süstekohalt. Pidev süstekoha roteerimine süstepiirkonnas võib aidata neid reaktsioone vähendada või ära hoida.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Süstekoha reaktsioonid, sh punetus, valu, sügelus, turse, lööve ja põletik. Enamus kergematest süstekoha reaktsioonidest insuliinile mööduvad mõne päeva kuni mõne nädala jooksul.

Harva võib insuliin põhjustada naatriumi peetust ja turseid, eriti juhtudel, kus eelnev halb metaboolne kontroll on intensiivistatud insuliinteraapia abil paranenud.

Lapsed

Üldiselt on ohutusprofiil lastel ja noorukitel (≤18-aasta vanused) sama, mis täiskasvanutel. Turuletulekujärgse järelevalve käigus teatatud kõrvaltoimete hulka kuulus lastel ja noorukitel (≤ 18-aasta vanused) suhteliselt sagedamini süstekoha reaktsioone (süstekoha valu, süstekoha reaktsioon) ja nahareaktsioone (lööve, urtikaaria), kui täiskasvanutel. Kliinilistest uuringutest pärinevad ohutusandmed alla 2-aastaste laste kohta puuduvad.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest riikliku teavitamissüsteemi, mis on loetletud V lisas, kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid

Insuliini üleannustamine võib põhjustada rasket ning mõnikord pikaajalist ja eluohtlikku hüpoglükeemiat.

Ravi

Hüpoglükeemia kergeid episoode saab tavaliselt ravida suukaudsete süsivesikutega. Vajalikuks võivad osutuda ravimi annuse kohandamine, toitumisrežiimi või kehalise aktiivsuse muutmine.

Raskemaid episoode, millega kaasnevad kooma, krambid või neuroloogiline kahjustus, saab ravida lihasesisese/nahaaluse glükagooni või kontsentreeritud glükoosi veeni manustamisega. Jätkuv süsivesikute manustamine ja patsiendi seisundi jälgimine on vajalikud hüpoglükeemia taastekke võimaluse tõttu pärast näilist kliinilist paranemist.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: diabeedi raviks kasutatavad ained, pika toimeajaga insuliinid ja nende analoogid süstimiseks, ATC-kood: A10AE04

ABASAGLAR on bioloogiliselt sarnane ravim. Täpsem informatsioon on saadaval Euroopa Ravimiameti kodulehel http://www.ema.europa.eu

Toimemehhanism

Glargiin-insuliin on iniminsuliini analoog, millel on madal lahustuvus neutraalse pH juures. See on täielikult lahustuv ABASAGLAR’i süstelahuse happelise pH juures (pH 4). Pärast süstimist nahaaluskoesse happeline lahus neutraliseerub, tekkivad mikropretsipitaadid, millest vabaneb pidevalt väikestes kogustes glargiin-insuliini, tagades ühtlase, piikideta, ennustatava kontsentratsioonikõveraga pikendatud kestvusega toime.

Glargiin-insuliin metaboliseerub 2 aktiivseks metaboliidiks: M1 ja M2 (vt lõik 5.2).

Seondumine insuliini retseptoriga

In vitro uuringud on näidanud, et glargiin-insuliini ja selle metaboliitide M1 ja M2 afiinsus inimese insuliiniretseptorite suhtes on sarnane iniminsuliini omaga.

Seondumine IGF-1 retseptoriga: glargiin-insuliini afiinsus inimese IGF-1 retseptori suhtes on ligikaudu 5...8 korda suurem kui iniminsuliinil (kuid ligikaudu 70...80 korda väiksem kui IGF-1 omast), kusjuures M1 ja M2 seonduvad IGF-1 retseptoriga iniminsuliinist veidi väiksema afiinsusega.

Insuliini terapeutiline üldkontsentratsioon (glargiin-insuliin ja selle metaboliidid) I tüübi diabeediga patsientidel oli märkimisväärselt madalam kontsentratsioonist, mis on vajalik IGF-1 retseptorite seotuse poolmaksimaalse väärtuse saavutamiseks koos järgneva mitogeen-proliferatiivse juhtetee aktivatsiooniga IGF-1 retseptori poolt. Endogeenne IGF-1 võib füsiloogilises kontsentratsioonis aktiveerida mitogeen- proliferatiivse juhtetee, kuid insuliinravi, kaasa arvatud ABASAGLAR’i puhul mõõdetud terapeutilised kontsentratsioonid, on märkimisväärselt madalamad farmakoloogilisest kontsentratsioonist, mis oleks vajalik IGF-1 juhtetee aktiveerimiseks.

Farmakodünaamilised toimed

Insuliini, sh glargiin-insuliini esmaseks toimeks on glükoosi ainevahetuse reguleerimine. Insuliin ja tema analoogid langetavad vere glükoosisisaldust stimuleerides glükoosi perifeerset omastamist, eriti skeletilihaste ja rasvkoe poolt, ning inhibeerivad glükoosi tootmist maksas. Insuliin inhibeerib lipolüüsi rasvarakkudes ja proteolüüsi ning soodustab valkude sünteesi.

Kliinilistes uuringutes on näidatud, et intravenoosselt manustatud iniminsuliini ja glargiin-insuliini võrdsed annused on ekvipotentsed. Sarnaselt teiste insuliinidega võib glargiin-insuliini toimeprofiili mõjutada kehaline aktiivsus ja muud faktorid.

Euglükeemilistes uuringutes tervete inimeste või I tüüpi diabeeti põdevate patsientidega oli nahaalusi manustatud glargiin-insuliini mõju algus aeglasem kui NPH insuliinil, toimeprofiil ühtlane, järskude tõusudeta ning toime kestus pikenenud.

Järgneval joonisel on esitatud uuringus osalenud patsientidel saadud tulemused:

Joonis 1: Toime profiil I tüüpi diabeediga patsientidel

Glükoosi utilisatsioon* (mg/kg/min)

____ glargiin- insuliin

------ NPH insuliin

Aeg (t) pärast nahaalusi

Jälgimisperioodi lõpp

manustamist

*st vajalik glükoosi hulk (keskmine väärtus tunni kohta), mis tuleb manustada infusiooni teel säilitamaks seerumi glükoosisisaldust (keskmine)

Nahaalusi manustatud glargiin-insuliini pikem toimeaeg on otseselt seotud tema aeglasema imendumisega ning võimaldab manustamist üks kord ööpäevas. Insuliini ja insuliini analoogide nagu glargiin-insuliini toime kestus võib isikuti, aga ka samal isikul oluliselt varieeruda.

Kliinilises uuringus glargiin-insuliini ja iniminsuliini veenisisesel manustamisel tervetele indiviididele ja I tüüpi diabeediga patsientidele olid hüpoglükeemia sümptomid või hormonaalsed vastureaktsioonid sarnased.

Kliiniline ohutus ja efektiivsus

Glargiin-insuliini (üks kord päevas) toimet diabeetilisele retinopaatiale hinnati 5-aastases avatud NPH- kontrollitud uuringus (NPH manustati 2 korda päevas) 1024-l II tüüpi diabeetilisel patsiendil, kelle retinopaatia progresseerus 3 või enama astme võrra ETDRS (Early Treatment Diabetic Retinopathy Study) skaala järgi, mida hinnati silmapõhja fotografeerimisel. Glargiin-insuliini ja NPH insuliini võrdlusel ei leitud diabeetilise retinopaatia progressioonis märkimisväärset erinevust.

ORIGIN uuring (Outcome Reduction with Initial Glargine INtervention) oli mitmekeskuseline, randomiseeritud, 2x2-faktorilise uuringudisainiga uuring, mis hõlmas 12537 patsienti, kellel oli kõrge südame-veresoonkonna haiguste tekkerisk koos kõrgenenud paastuveresuhkruga (impaired fasting glucose - IFG) või puuduliku glükoositaluvusega (impaired glucose tolerance - IGT), (12% uuritavatest), või 2. tüüpi diabeediga, mille raviks sai uuritav ≤1 suukaudset suhkurtõve ravimit (88% uuritavatest). Uuritavad randomiseeriti suhtega 1:1 saama ravi glargiin-insuliiniga (n=6264), mille annust tiitriti kuni paastuveresuhkru sihtväärtuse ≤95 mg/dl (5,3 mmol/l) saavutamiseni, või standardravi (n=6273).

Esimene efektiivsuse esmane liittulemusnäitaja oli aeg kuni esimese registreeritud südame- veresoonkonnaga seotud surmani, surmaga mittelõppeva müokardiinfarkti (MI) või insuldini. Teine efektiivuse esmane liittulemusnäitaja oli aeg kuni esimese registreeritud mistahes juhuni, mis kuulus esimese liittulemusnäitaja koosseisu, või revaskularisatsiooniprotseduurini (pärgarteri, unearteri või perifeerse soone) või hospitaliseerimiseni südamepuudulikkuse tõttu.

Teisesed tulemusnäitajad olid suremus mistahes põhjusel ja mikrovaskulaarse kahjustuse progresseerumise liittulemusnäitaja.

Glargiin-insuliin ei mõjutanud südame-veresoonkonna haiguste ja südame-veresoonkonnaga seotud suremuse suhtelist riski standardraviga võrreldes. Glargiin-insuliin ja standardravi vahel puudus erinevus kahe esmase liittulemusnäitaja osas, kummagi liittulemusnäitaja mistahes komponendi, mistahes põhjusel suremuse ja mikrovaskulaarse liittulemusnäitaja osas.

Glargiin-insuliini keskmine annus uuringu lõpuks oli 0,42 Ü/kg. Uuritavate HbA1c mediaanne lähteväärtus oli 6,4% ning HbA1c raviaegsed mediaansed väärtused olid glargiin-insuliini rühmas vahemikus 5,9%...6,4% ja standardravi rühmas 6,2%...6,6% kogu jälgimisperioodi vältel. Raske hüpoglükeemia tekke määr (uuritud osalejate arv toimeaja 100 patsient-aasta kohta) oli glargiin-insuliiniga 1,05 ja standardravirühmas 0,30 ning kinnitust leidnud mitte-raske hüpoglükeemia määr oli glargiin- insuliini 7,71 ja standardravi rühmas 2,24. Uuringu 6-aastase kestuse jooksul ei tekkinud mingit hüpoglükeemiat 42% glargiin-insuliiniga ravitud patsientidel.

Uuringu viimasel raviaegsel kontrollvisiidil oli kehakaalu keskmine tõus lähteväärtusega võrreldes glargiin-insuliini rühmas 1,4 kg ja keskmine langus standardravi rühmas 0,8 kg.

Lapsed

Randomiseeritud, kontrollitud kliinilises uuringus raviti I tüüpi diabeediga (n = 349) lapsi (vanusevahemik 6...15 aastat) 28 nädala jooksul basaal-boolus raviskeemi alusel, milles manustati tavalist insuliini enne igat söögikorda. Glargiin-insuliini manustati üks kord päevas enne magamaminekut ja NPH iniminsuliini manustati üks või kaks korda päevas. Mõlemas ravirühmas täheldati sarnast toimet glükolüseeritud hemoglobiinile ja sümptomaatilise hüpoglükeemia esinemissagedust, kuid veresuhkru sisaldus vereplasmas tühja kõhu korral vähenes algväärtusega võrreldes rohkem glargiin-insuliini rühmas kui NPH-rühmas. Glargiin-insuliini rühmas esines rasket hüpoglükeemiat vähem. Ükssada nelikümmend kolm patsienti, keda selles uuringus raviti glargiin-insuliiniga, jätkas ravi glargiin-insuliiniga kontrollgrupita jätku-uuringus, mille keskmine jälgimisperiood oli 2 aastat. Selle pikendatud ravi vältel glargiin-insuliiniga ei täheldatud uusi ohutusele viitavaid märke.

Teostati ka ravi ristvahetusega uuring, milles võrreldi glargiin-insuliini koos lispro-insuliiniga ja NPH-d koos tavalise iniminsuliiniga (kumbki ravi 16 nädalat juhuslikus järjekorras), milles osales 26 I tüüpi diabeediga noorukit vanuses 12...18 aastat. Sarnaselt ülalkirjeldatud laste uuringuga oli veresuhkru sisalduse langus vereplasmas tühja kõhu korral lähteväärtusega võrreldes suurem glargiin-insuliini rühmas kui NPH-rühmas. HbA1c muutused lähteväärtusega võrreldes olid ravirühmades sarnased, kuid öö jooksul salvestatud veresuhkru väärtused olid oluliselt kõrgemad glargiin-/lispro-insuliini rühmas kui NPH/tavalise rühmas; keskmine madalaim väärtus oli 5,4 mmol versus 4,1 mmol. Öise hüpoglükeemia esinemissagedus oli glargiin-/lispro-insuliini rühmas 32% ja NPH/tavalise rühmas 52%.

24-nädalases uuringus 125 lapsega vanuses 2...6 aastat, kellel oli I tüüpi diabeet, võrreldi basaalinsuliinidena glargiin-insuliini, manustatuna üks kord päevas hommikul, ja üks või kaks korda päevas manustatavat NPH-insuliini. Mõlemas rühmas manustati insuliini boolusena enne sööki. Esmast eesmärki, milleks oli näidata glargiin-insuliini samaväärsust NPH-insuliiniga hüpoglükeemia suhtes, ei saavutatud ja glargiin-insuliiniga ilmnes kalduvus hüpoglükeemiajuhtude esinemissageduse tõusule (määrade suhe glargiin-insuliin/NPH-insuliin (95% CI)=1,18 (0,97...1,44)). Glükohemoglobiini ja glükoosi muutused olid mõlemas rühmas võrreldavad. Selles uuringus ei täheldatud uusi kõrvaltoimeid.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Glargiin-insuliini nahaalusi manustamisel tervetele indiviididele ja diabeediga patsientidele näitas insuliini kontsentratsioon seerumis aeglast ja pikaajalist imendumist ilma järsu tõusuta, erinedes NPH insuliinist. Kontsentratsioonid olid seega vastavuses glargiin-insuliini farmakodünaamilise aktiivsuse ajakõveraga. Ülaltoodud joonis 1 näitab glargiin-insuliini ja NPH insuliini toimekõveraid.

Üks kord ööpäevas süstitav glargiin-insuliin saavutab tasakaalukontsentratsiooni 2...4 päeva pärast esimest annust.

Biotransformatsioon

Pärast nahaalusi süsti diabeediga patsientidele metaboliseerub glargiin-insuliin kiiresti beeta-ahela karboksüülotsas kaheks aktiivseks metaboliidiks: M1 (21A-Gly-insuliin) ja M2 (21A-Glydes-30B-Thr- insuliin). Vereplasmas tsirkuleerib peamiselt metaboliit M1. M1 süsteemne saadavus suureneb koos glargiin-insuliini manustatud annuse suurenemisega.

Farmakokineetilised ja farmakodünaamilised andmed viitavad sellele, et nahaalusi süstitud glargiin- insuliini toime põhineb peamiselt M1 süsteemsel saadavusel. Enamikul uuritavatest ei olnud glargiin- insuliin ja metaboliit M2 määratavad, kuid määratavuse korral ei olnud nende kontsentratsioon sõltuv glargiin-insuliini manustatud annusest.

Eliminatsioon

Veenisisesel manustamisel olid iniminsuliini ja glargiin-insuliini eliminatsiooni poolväärtusajad samaväärsed.

Eripopulatsioonid

Kliinilistes uuringutes ei ilmnenud erigruppide analüüsil mingeid ealisi ega soolisi iseärasusi glargiin- insuliini ravi efektiivuses ja ohutuses, võrreldes kogu uuringu populatsiooniga.

Lapsed

Farmakokineetikat I tüüpi diabeediga lastel vanuses 2...6 aastat hinnati ühes kliinilises uuringus (vt lõik 5.1). Glargiin-insuliiniga ravitud lastel mõõdeti glargiin-insuliini ja selle peamiste metaboliitide M1 ja M2 madalaimat taset vereplasmas, mis näitas plasmakontsentratsiooni muutuste sarnasust täiskasvanutega ning tõendas, et glargiin-insuliin või selle metaboliidid ei akumuleeru pideval kasutamisel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse mittekliiniliste uuringute andmed ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tsinkoksiid metakresool glütserool

vesinikkloriidhape (pH korrigeerimiseks)

naatriumhüdroksiid (pH korrigeerimiseks) süstevesi

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

Kõlblikkusaeg pärast esmast kasutamist

Ravimit võib hoida maksimaalselt 28 päeva temperatuuril kuni 30° C ja otsese kuumuse või valguse eest kaitstult. Pen-süstlit ei tohi hoida külmkapis.

Pärast igakordset süstimist tuleb pen-süstli kate pen-süstlile tagasi panna, et kaitsta seda valguse eest.

6.4 Säilitamise eritingimused

Avamata kolbampullid

Hoida külmkapis (temperatuuril 2...8° C).

Mitte lasta külmuda.

Ärge hoidke ABASAGLAR’i külmkapi sügavkülmutusosa või külmabrikettidega kõrvuti.

Hoidke pen-süstlid välispakendis, valguse eest kaitstult.

Kasutamise ajal

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi esmast kasutamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

3 ml süstelahus kolbampullis (I tüüpi värvitu klaas) kolvi (klorobutüülkumm), korgi (polüisopreeni ja bromobutüülkummi laminaat) ja alumiiniumist kattega.

Kolbampull tuleb asetada korduvkasutatavasse pen-süstlisse.

Pakendis on 1, 2, 5 ja multipakendis 10 (2 pakendit 5 ) pen-süstlit. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Nõelad ei kuulu pakendisse.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

ABASAGLAR’i ei tohi segada ühegi teise insuliiniga ega muu ravimiga või lahjendada. Segamine või lahjendamine võib muuta aja/toime profiili ning segamine võib põhjustada sademe teket.

ABASAGLAR KwikPen

Kontrollige kolbampulli enne kasutamist. Kasutamine on lubatud ainult juhul, kui lahus on selge, värvitu, selles ei ole nähtavaid osakesi ja selle konsistents on sarnane veega. Kuna ABASAGLAR on lahus, ei vaja see enne kasutamist lahustamist.

ABASAGLAR’i ei tohi segada või lahjendada teiste insuliinidega. Segamine või lahjendamine võib muuta aja/toime profiili ning segamine võib põhjustada sademe teket.

Tühjaks saanud pen-süstleid ei tohi teiskordselt kunagi kasutada ja need tuleb nõuetekohaselt hävitada.

Haiguste leviku ärahoidmiseks tohib pen-süstlit kasutada ainult üks patsient.

Enne igat süstimist peab alati kontrollima insuliini märgistust, et vältida ravivigu glargiin-insuliini ja teiste insuliinide segiajamise tõttu (vt lõik 4.4).

Pen-süstli käsitsemine

Enne ABASAGLAR KwikPen-i kasutamist peab patsient hoolikalt lugema pakendi infolehes sisalduvat kasutusjuhendit.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Eli Lilly Regional Operations GmbH., Kölblgasse 8-10, 1030, Vienna, Austria.

8. MÜÜGILOA NUMBER

EU/1/14/944/005

EU/1/14/944/006

EU/1/14/944/007

EU/1/14/944/008

EU/1/14/944/010

EU/1/14/944/011

EU/1/14/944/012

EU/1/14/944/013

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 09.09.2014

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on Euroopa Ravimiameti kodulehel http://www.ema.europa.eu

Kommentaarid

A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z
  • Abi
  • Get it on Google Play
  • Meist
  • Info on site by:

  • Presented by RXed.eu

  • 27558

    retseptiravimite loetelu