Artikli sisu
1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Exforge HCT 5 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Exforge HCT 10 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Exforge HCT 5 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Exforge HCT 10 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Exforge HCT 10 mg/320 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Exforge HCT 5 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 5 mg amlodipiini (Amlodipinum) (amlodipiinbesülaadina), 160 mg valsartaani (Valsartanum) ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi (Hydrochlorothiazidum).
Exforge HCT 10 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg amlodipiini (Amlodipinum) (amlodipiinbesülaadina), 160 mg valsartaani (Valsartanum) ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi (Hydrochlorothiazidum).
Exforge HCT 5 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 5 mg amlodipiini (Amlodipinum) (amlodipiinbesülaadina), 160 mg valsartaani (Valsartanum) ja 25 mg hüdroklorotiasiidi (Hydrochlorothiazidum).
Exforge HCT 10 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg amlodipiini (Amlodipinum) (amlodipiinbesülaadina), 160 mg valsartaani (Valsartanum) ja 25 mg hüdroklorotiasiidi (Hydrochlorothiazidum).
Exforge HCT 10 mg/320 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg amlodipiini (Amlodipinum) (amlodipiinbesülaadina), 320 mg valsartaani (Valsartanum) ja 25 mg hüdroklorotiasiidi (Hydrochlorothiazidum).
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3.RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett (tablett)
Exforge HCT 5 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Valged, ovaalsed, kaldu servaga kaksikkumerad tabletid, mille ühele poolele on pressitud „NVR“ ja teisele „VCL“.
Exforge HCT 10 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Kahvatukollased, ovaalsed, kaldu servaga kaksikkumerad tabletid, mille ühele poolele on pressitud
„NVR“ ja teisele „VDL“.
Exforge HCT 5 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Kollased, ovaalsed, kaldu servaga kaksikkumerad tabletid, mille ühele poolele on pressitud „NVR“ ja teisele „VEL“.
Exforge HCT 10 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Pruunikaskollased, ovaalsed, kaldu servaga kaksikkumerad tabletid, mille ühele poolele on pressitud
„NVR“ ja teisele „VHL“.
Exforge HCT 10 mg/320 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Pruunikaskollased, ovaalsed, kaldu servaga kaksikkumerad tabletid, mille ühele poolele on pressitud
„NVR“ ja teisele „VFL“.
4.KLIINILISED ANDMED
4.1Näidustused
Essentsiaalse hüpertensiooni asendusravi täiskasvanud patsientidel, kelle vererõhk on adekvaatse kontrolli all, kasutades kombinatsioonravi amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidiga (HCT), mida võetakse kas kolme eraldi preparaadina või kahte toimeainet sisaldava preparaadi ja ühte toimeainet sisaldava preparaadina.
4.2Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Exforge HCT soovitatav annus on üks tablett ööpäevas, eelistatult hommikul võetuna.
Enne Exforge HCT’le üleminekut peaks patsientide seisund olema samaaegselt võetavate üksikute komponentide püsivate annustega kontrolli all. Üleminekul peaks Exforge HCT annus põhinema kombinatsiooni üksikute komponentide annustel.
Exforge HCT maksimaalne soovitatav annus on 10 mg/320 mg/25 mg.
Patsientide erirühmad Neerukahjustus
Hüdroklorotiasiidi sisalduse tõttu on Exforge HCT kasutamine vastunäidustatud anuuriaga patsientidel (vt lõik 4.3) ja raske neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus, glomerular filtration rate (GFR)<30 ml/min/1,73 m2) (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).
Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel ei ole vaja algannust muuta (vt lõigud 4.4 ja 5.2).
Maksakahjustus
Valsartaani sisalduse tõttu on Exforge HCT vastunäidustatud raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõik 4.3). Ilma kolestaasita kerge kuni mõõduka maksakahjustuse korral on valsartaani maksimaalne soovitatav annus 80 mg ning seetõttu ei sobi Exforge HCT sellele patsientide rühmale (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2). Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientide jaoks ei ole amlodipiini annustamisoovitusi kehtestatud. Viies sobivaid hüpertensiivseid maksakahjustusega patsiente (vt
lõik 4.1) üle Exforge
Südamepuudulikkus ja koronaartõbi
Exforge HCT, iseäranis maksimaalses annuses, kasutamise kogemus südamepuudulikkuse ja koronaartõvega patsientidel on piiratud. Ettevaatlik peab olema südamepuudulikkuse ja koronaartõvega patsientide ravimisel, eriti kui kasutatakse Exforge HCT maksimaalset annust 10 mg/320 mg/25 mg.
Eakad
Kuna andmed eakate patsientide kohta on piiratud, tuleb sellel patsiendigrupil ravimit kasutada. ettevaatusega ja sealjuures teostada sagedasi vererõhu mõõtmisi, iseäranis Exforge HCT maksimaalse annuse korral, mis on 10 mg/320 mg/25 mg. Viies sobivaid hüpertensiooniga eakaid patsiente (vt lõik 4.1) üle Exforge
Lapsed
Puudub Exforge HCT asjakohane kasutus lastel (alla
Manustamisviis Suukaudne.
Exforge HCT tablette võib võtta koos toiduga või ilma.
Tablette tuleb neelata tervelt koos veega iga päev ühel ja samal ajal, eelistatult hommikul.
4.3Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeainete, teiste sulfoonamiidi derivaatide, dihüdropüridiini derivaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
Maksakahjustus, biliaarne tsirroos või kolestaas.
Raske neerukahjustus (glomerulaarse filtratsiooni määr GFR <30 ml/min/1,73 m2), anuuria ja dialüüsipatsiendid.
Exforge HCT samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR <60 ml/min/1,73m2) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
Refraktaarne hüpokaleemia, hüponatreemia, hüperkaltseemia ja sümptomaatiline hüperurikeemia.
Raske hüpertensioon.
Šokk (kaasa arvatud kardiogeenne šokk).
Vasaku vatsakese väljavoolutrakti ahenemine (nt hüpertoofiline obstruktiivne kardiomüopaatia ja raskekujuline aordi stenoos).
Ägeda müokardiinfarkti järgne hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus.
4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Amlodipiini ohutust ja efektiivsust hüpertensiivse kriisi ajal ei ole kindlaks tehtud.
Naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega patsiendid
Ülemäärast vererõhu langust (sh ortostaatilist hüpotensiooni) täheldati 1,7% patsientidest, kes said
Exforge HCT’d maksimaalses annuses (10 mg/320 mg/25 mg), võrreldes
Naatriumivaeguse ja/või vähenenud vedelikumahuga, näiteks suurtes annustes diureetikume saavatel patsientidel võib pärast Exforge
Kui Exforge HCT kasutamise ajal tekib ülemäärane vererõhu langus, tuleb patsient panna lamavasse asendisse ja vajadusel manustada veeni füsioloogilist lahust. Ravi võib pärast vererõhu stabiliseerimist jätkata.
Seerumi elektrolüütide sisalduse muutused
Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid
Exforge HCT kontrollitud uuringus 320 mg valsartaani ja 25 mg hüdroklorotiasiidi vastupidised toimed seerumi kaaliumsisaldusele ligikaudu tasakaalustasid teineteist paljudel patsientidel. Teistel patsientidel võib olla ülekaalus üks või teine toime. Regulaarsete intervallide järel tuleb määrata seerumi elektrolüütide sisaldust, et avastada võimalikud elektrolüütide tasakaalu häired.
Võimalike elektrolüütide tasakaaluhäirete tuvastamiseks tuleks kindlaksmääratud intervallidega teostada seerumi elektrolüütide ja kaaliumi perioodilist määramist, iseäranis nende patsientide puhul, kellel esinevad muud riskifaktorid, nagu neerufunktsiooni häire, teiste ravimite tarvitamine või elektrolüütide tasakaalu häire anamneesis.
Valsartaan
Kasutamine samaaegselt kaaliumi sisaldavate toidulisandite, kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või muude kaaliumisisaldust suurendada võivate ravimitega (hepariin jt) ei ole soovitatav. Vajaduse korral tuleb jälgida kaaliumitaset.
Hüdroklorotiasiid
Ravi Exforge HCT’ga tohib alustada ainult pärast hüpokaleemia ja samaaegse hüpomagneseemia korrigeerimist. Tiasiiddiureetikumid võivad viia hüpokaleemia esmase avaldumise või olemasoleva hüpokaleemia süvenemiseni. Tiasiiddiureetikume tuleb ettevaatlikult kasutada patsientidel, kellel esinevate haigusseisunditega kaasneb suurenenud kaaliumikadu, näitaks soolakaotusega seotud nefropaatiad ja prerenaalne (kardiogeenne) neerufunktsiooni kahjustus. Kui hüpokaleemia tekib ravi ajal hüdroklorotiasiidiga, tuleb Exforge HCT manustamine lõpetada kuni kaaliumitaseme stabiliseerumiseni.
Tiasiiddiureetikumid võivad viia hüponatreemia ja hüpokloreemilise alkaloosi esmase avaldumise või olemasoleva hüponatreemia süvenemiseni. Täheldatud on hüponatreemiat, millega kaasnevad neuroloogilised sümptomid (iiveldus, süvenev desorientatsioon, apaatia). Ravi hüdroklorotiasiidiga tohib alustada ainult pärast eelneva hüponatreemia korrigeerimist. Juhul kui ravi ajal Exforge HCT’ga tekib raske või äkiline hüponatreemia, tuleb ravi katkestada kuni hüponatreemia normaliseerumiseni.
Kõiki tiasiiddiureetikume saavaid patsiente tuleb perioodiliselt jälgida elektrolüütide (eriti kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi) tasakaalu häirete suhtes.
Neerukahjustus
Tiasiiddiureetikumid võivad kroonilise neeruhaigusega patsientidel põhjustada asoteemiat. Kui Exforge HCT’d kasutatakse neerukahjustusega patsientidel, on soovitatav seerumi elektrolüütide, (sealhulgas kaaliumi), kreatiniini ja kusihappe taseme perioodiline jälgimine. Exforge HCT on vastunäidustatud raske neerukahjustusega, anuuriaga või dialüüsi saavatel patsientidel (vt lõik 4.3).
Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel (GFR ≥30 ml/min/1,73 m2) ei ole vaja Exforge HCT annust muuta.
Neeruarteri stenoos
Exforge HCT’d tuleks hüpertensiooni ravis kasutada ettevaatusega ühe- või kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ainsat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsientidel kuna vere kusihappe ja seerumi kreatiniini tase võivad sellistel patsientidel tõusta.
Neerusiirdamine
Seni puuduvad andmed, mis kinnitaksid Exforge HCT kasutamise ohutust hiljuti siirdatud neeruga patsientidel.
Maksakahjustus
Valsartaan eritub peamiselt muutumatul kujul sapiga. Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja AUC väärtused suurenenud; soovituslikke annuseid ei ole kindlaks määratud. Ilma kolestaasita kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel on valsartaani maksimaalne soovitatav annus 80 mg ning seetõttu ei ole Exforge HCT selle patsiendigrupi jaoks sobiv (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 5.2).
Angioödeem
Valsartaaniga ravitud patsientidel on esinenud angioödeemi, sealhulgas kõri ja häälepaelte turset, mis põhjustab hingamisteede takistust ja/või näo, huulte, kurgu ja/või keele paistetust. Mõnedel patsientidel oli eelnevalt esinenud angioödeem teiste ravimitega, sealhulgas AKE inhibiitoritega. Patsientidel, kellel tekib angioödeem, tuleks Exforge HCT kasutamine koheselt lõpetada ja seda ei tohiks uuesti määrata.
- Dafiro hct - amlodipine besylate / valsartan / hydrochlorothiazide
Retseptiravimite loetelu. Toimeaine: "Amlodipine besylate / valsartan / hydrochlorothiazide"
Südamepuudulikkus ja koronaartõbi/varasem müokardiinfarkt
Pikaajalises platseebokontrolliga uuringus
Kaltsiumkanali blokaatoreid, sealhulgas amlodipiini, tuleb kasutada ettevaatlikult südame paispuudulikkusega patsientidel, kuna need võivad suurendada kardiovaskulaarhaiguste ja suremuse riski.
Ettevaatlik peab olema südamepuudulikkuse ja koronaartõvega patsientide ravimisel, eriti kui kasutatakse Exforge HCT maksimaalset annust 10 mg/320 mg/25 mg, sest nende patsientide kohta saadud andmed on piiratud.
Aordi- ja mitraalklapi stenoos
Nagu ka kõigi teiste vasodilataatorite puhul, peab eriti ettevaatlik olema mitraalklapi stenoosi või olulise, kuid mitte raske aordi stenoosiga patsientide ravimisel.
Rasedus
Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega (AIIRA) ei ole soovitatav raseduse ajal. Välja arvatud juhul kui
Primaarne hüperaldosteronism
Primaarse hüperaldosteronismiga patsiente ei tohi ravida angiotensiin II antagonisti valsartaaniga, kuna nendel patsientidel mõjutab põhihaigus
Exforge HCT’d sellele patsiendigrupile.
Süsteemne erütematoosne luupus
Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi kasutamisel on kirjeldatud süsteemse erütematoosse luupuse ägenemist või aktiveerumist.
Muud ainevahetushäired
Tiasiiddiureetikumid (sh hüdroklorotiasiid) võivad muuta glükoositaluvust ning põhjustada kolesterooli, triglütseriidide ja kusihappe sisalduse suurenemist seerumis. Diabeediga patsientidel võib olla vaja korrigeerida insuliini või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annuseid.
Hüdroklorotiasiidi sisalduse tõttu on Exforge HCT vastunäidustatud sümptomaatilise hüperurikeemia korral. Hüdroklorotiasiidi toimel võib suureneda kusihappe sisaldus seerumis selle aeglustunud kliirensi tõttu, mille tagajärjel võib tekkida või süveneda hüperurikeemia, samuti võib see tundlikel patsientidel vallandada podagra.
Tiasiidid vähendavad kaltsiumi eritumist uriiniga ning võivad põhjustada seerumi kaltsiumisisalduse vahelduvat ja kerget suurenemist teadaolevate kaltsiumi ainevahetushäirete puudumisel. Exforge HCT on vastunäidustatud hüperkaltseemiaga patsientidel ja seda võib kasutada ainult pärast eelneva hüperkaltseemia korrigeerimist. Kui ravi ajal tekib hüperkaltseemia, tuleb ravi Exforge HCT’ga katkestada.Ravi ajal tiasiiddiureetikumidega tuleb seerumi kaltsiumitaset perioodiliselt jälgida. Väljendunud hüperkaltseemia võib olla varjatud hüperparatüreoidismi ilminguks. Tiasiidravi tuleb katkestada enne kõrvalkilpnäärme funktsiooni uuringuid.
Valgustundlikkus
Tiasiiddiureetikumide kasutamisel on kirjeldatud valgustundlikkusreaktsioonide teket (vt lõik 4.8). Kui valgustundlikkusreaktsioon tekib Exforge HCT ravi ajal, soovitatakse ravi lõpetada. Kui vajalikuks peetakse diureetikumi uuesti manustamist, on soovitatav kaitsta varjamata kehaosi päikese või kunstliku UVA kiirguse eest.
Äge suletud nurga glaukoom
Hüdroklorotiasiidi (sulfoonamiid) on seostatud idiosünkraatilise reaktsiooniga, mille tagajärjel tekib äge mööduv müoopia ja äge suletud nurga glaukoom. Sümptomite hulka kuuluvad äge nägemisteravuse langus või silmavalu, mis tüüpiliselt tekivad tundide kuni nädala jooksul pärast ravi alustamist. Kui äge suletud nurga glaukoom jääb ravita, võib see viia püsiva nägemise kaotuseni.
Esmase ravina tuleb hüdroklorotiasiidi kasutamine võimalikult kiiresti lõpetada. Kui silmasisest rõhku ei saada kontrolli alla, võib olla vaja kohest medikamentoosset või kirurgilist ravi. Ägeda suletud nurga glaukoomi tekke riskiteguriteks võivad olla anamneesis esinev allergia sulfoonamiidide või penitsilliini suhtes.
Üldine
Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kellel on varem esinenud ülitundlikkust teiste angiotensiin II retseptorite antagonistide suhtes. Ülitundlikkusreaktsioonid hüdroklorotiasiidi suhtes tekivad suurema tõenäosusega allergia või astmaga patsientidel.
Eakad
On tõendeid, et AKE inhibiitorite, ARBide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) riski. Seetõttu ei soovitata
Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku. AKE inhibiitoreid ja ARBe ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.
4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Exforge HCT’ga ei ole läbi viidud formaalseid koostoimete uuringuid teiste ravimitega. Seega on antud lõigus toodud ainult informatsioon üksikute toimeainete teadaolevate koostoimete kohta teiste ravimitega.
Samas on tähtis arvestada sellega, et Exforge HCT võib suurendada teiste antihüpertensiivsete ravimite hüpotensiivset toimet.
Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav
Exforge HCT | Teadaolevad | Ravimite koostoime mõju teiste ravimitega |
üksik- | koostoimed järgmiste |
|
komponent | ravimitega |
|
Valsartaan ja | Liitium | AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori |
hüdroklorotiasiid |
| antagonistide, sealhulgas valsartaani, või tiasiidide |
|
| samaaegsel kasutamisel liitiumiga on täheldatud |
|
| seerumi liitiumisisalduse pöörduvat suurenemist ning |
|
| sellega kaasnevat toksilisust. Tiasiidid vähendavad |
|
| liitiumi renaalset kliirensit, seetõttu võib eeldada |
|
| Exforge HCT kasutamisel liitiumimürgistuse riski |
|
| suurenemist. Samaaegse kasutamise korral on |
|
| soovitatav seerumi liitiumisisalduse hoolikas |
|
| jälgimine. |
Valsartaan | Kaaliumi säästvad | Kui kaaliumisisaldust mõjutava ravimi kasutamist |
| diureetikumid, | koos valsartaaniga peetakse vajalikuks, soovitatakse |
| kaaliumipreparaadid, | sageli kontrollida plasma kaaliumisisaldust. |
| kaaliumi sisaldavad |
|
| soolaasendajad ja |
|
| muud kaaliumisisaldust |
|
| suurendada võivad |
|
| ained |
|
Amlodipiin | Greipfruut või | Amlodipiini manustamine koos greipfruudi või |
| greipfruudimahl | greipfruudimahlaga ei ole soovitatav, kuna |
|
| biosaadavus võib mõnedel patsientidel tõusta, mille |
|
| tulemusena tugevneb vererõhku langetav toime. |
Samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik |
| |
Exforge HCT | Teadaolevad | Ravimite koostoime mõju teiste ravimitega |
koostoimed järgmiste |
| |
| ravimitega |
|
Amlodipiin | CYP3A4 inhibiitorid | Amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või |
| (st ketokonasool, | mõõdukate CYP3A4 inhibiitoritega (proteaasi |
| itrakonasool, | inhibiitorid, seenevastased asoolid, makroliidid nagu |
| ritonaviir) | erütromütsiin või klaritromütsiin, verapamiil või |
|
| diltiaseem) võib põhjustada amlodipiini |
|
| ekspositsiooni olulist suurenemist. Nende |
|
| farmakokineetiliste muutuste kliiniline ülekanne võib |
|
| olla eakatel enam väljendunud. Seetõttu võib olla |
|
| vajalik kliiniline jälgimine ja annuse kohandamine. |
| CYP3A4 indutseerijad | Puuduvad andmed CYP3A4 indutseerijate toimest |
| (antikonvulsandid, [nt | amlodipiinile. CYP3A4 indutseerijate (nt rifampitsiin, |
| karbamasepiin, | naistepuna) samaaegsel manustamisel võib |
| fenobarbitaal, | amlodipiini plasmakontsentratsioon väheneda. |
| fenütoiin, fosfenütoiin, | Seetõttu tuleb amlodipiini koos CYP3A4 |
| primidoon], | indutseerijatega manustada ettevaatusega. |
| rifampitsiin, |
|
| naistepuna) |
|
| Simvastatiin | Mitme 10 mg amlodipiini annuse ja 80 mg |
|
| simvastatiini samaaegne manustamine viis |
|
| simvastatiini ekspositsiooni 77% suurenemiseni |
|
| võrreldes ainult simvastatiini manustamisega. |
|
| Amlodipiini kasutavatel patsientidel on soovitatav |
|
| piirata simvastatiini annust 20 mg päevas. |
| Dantroleen (infusioon) | Loomadel on verapamiili ja intravenoosse dantroleeni |
|
| manustamise järel täheldatud hüperkaleemiaga seotud |
|
| surmaga lõppevat vatsakeste virvendusarütmiat ja |
|
| kardiovaskulaarset kollapsit. Hüperkaleemia ohu tõttu |
|
| soovitatakse pahaloomulise hüpertermia |
|
| soodumusega patsientidel ja pahaloomulise |
|
| hüpertermia ravis vältida kaltsiumikanali blokaatoreid |
|
| (nt amlodipiini). |
Valsartaan ja | Mittesteroidsed | Samaaegselt manustatuna võivad MSPVA’d |
hüdroklorotiasiid | põletikuvastased ained | vähendada nii angiotensiin II antagonistide ja |
| (MSPVA’d), sh | hüdroklorotiasiidi antihüpertensiivset toimet. Peale |
| selektiivsed | selle võib Exforge HCT ja MSPVA’te samaaegsel |
| kasutamisel tekkida neerufunktsiooni halvenemine | |
| inhibiitorid | ning kaaliumi kontsentratsiooni tõus seerumis. |
| inhibiitorid), | Seetõttu on ravikuuri alguses soovitatav jälgida |
| atsetüülsalitsüülhape | patsiendi neerufunktsiooni ja ühtlasi säilitada |
| (>3 g ööpäevas) ja | adekvaatne vedelikubilanss. |
| mitteselektiivsed |
|
| MSPVA’d |
|

Valsartaan | Tagasihaarde | Inimese maksakoel läbi viidud in vitro uuringute |
| transporteri | tulemused viitavad, et valsartaan on maksa |
| inhibiitorid | tagasihaarde transporteri OATP1B1 ja maksast |
| (rifampitsiin, | väljavoolu vahendava transporteri MRP2 substraat. |
| tsüklosporiin) või | Samaaegne manustamine koos tagasihaaret |
| väljavoolu vahendava | vahendavate transporterite inhibiitoritega |
| transporteri | (rifampitsiin, tsüklosporiin) või väljavoolu |
| inhibiitorid (ritonaviir) | vahendavate transporterite inhibiitoritega (ritonaviir) |
|
| võib suurendada valsartaani süsteemset |
|
| ekspositsiooni. |
Hüdroklorotiasiid | Alkohol,barbituraadid |
| ja narkootilised ained |
Tiasiiddiureetikumide manustamisel koos ainetega, millel on samuti vererõhku langetav toime (nt sümpaatilise kesknärvisüsteemi aktiivsuse vähendamine või otsene vasodilatatsioon), võib ortostaatiline hüpotensioon süveneda.
Amantadiin | Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) võivad suurendada |
| amantadiini kõrvatoimete riski. |
Antikolinergilised | Antikolinergiliste ravimite (nt atropiin, biperideen) |
ravimid ja teised | toimel võib |
seedetrakti motoorikat | suureneda seedetrakti motoorika vähenemise ja mao |
mõjutavad ravimid | tühjenemise aeglustumise tõttu. Vastupidi on oodata, |
| et prokineetilised ained nagu tsisapriid võivad |
| vähendada |
Diabeedivastased | Tiasiidid võivad muuta glükoositaluvust. Vajalikuks |
ravimid (nt insuliin ja | võib osutuda diabeediravimi annuse korrigeerimine. |
suukaudsed |
|
diabeediravimid) |
|
Metformiin | Metformiini tuleb kasutada ettevaatlikult, sest |
| hüdroklorotiasiidiga seotud võimaliku funktsionaalse |
| neerupuudulikkuse tagajärjel esineb laktatsidoosi |
| tekkerisk. |
Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi | |
diasoksiid | kasutamisel koos |
| hüperglükeemia tekkerisk. Tiasiiddiureetikumide, sh |
| hüdroklorotiasiidi mõjul võib suureneda diasoksiini |
| hüperglükeemiline toime. |
Tsüklosporiin | Tsüklosporiini samaaegne kasutamine võib |
| suurendada hüperurikeemia ja |
| tüsistuste riski. |
Tsütotoksilised ravimid | Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) võivad vähendada |
| tsütotoksiliste ravimite (nt tsüklofosfamiid, |
| metotreksaat) eritumist neerude kaudu ja tugevdada |
| nende müoelosupressiivset toimet |
Digitaalise glükosiidid | Tiasiididest põhjustatud hüpokaleemia või |
| hüpomagneseemia võivad kõrvaltoimena soodustada |
| digitaalisest põhjustatud südame rütmihäirete teket. |
Joodi sisaldavad | Diureetikumidest põhjustatud dehüdratsiooni korral |
kontrastained | on suurenenud ägeda neerupuudulikkuse tekkerisk, |
| eriti suurtes annustes joodipreparaatide kasutamisel. |
| Enne manustamist on vajalik patsientide |
| rehüdreerimine. |
| Ioonvahetusvaigud | Kolestüramiin või kolestipool vähendavad |
|
| tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi |
|
| imendumist. See võib viia tiasiiddiureetikumide |
|
| subterapeutilise toimeni. Selle koostoime võimaluse |
|
| aitab miinimumini viia hüdroklorotiasiidi ja vaigu |
|
| manustamisaegade muutmine nii, et |
|
| hüdroklorotiasiidi manustatakse vähemalt 4 tundi |
|
| enne või 4...6 tundi pärast vaikude manustamist. |
| Seerumi | Hüdroklorotiasiidi hüpokaleemilist toimet võivad |
| kaaliumisisaldust | suurendada samaaegne kaliureetiliste diureetikumide, |
| mõjutavad ravimid | kortikosteroidide, lahtistite, adrenokortikotroopse |
|
| hormooni (AKTH), amfoteritsiini, karbenoksolooni, |
|
| penitsilliin G, salitsüülhappe derivaatide või |
|
| antiarütmikumide manustamine. Kui neid ravimeid |
|
| määratakse koos amlodipiini /valsartaani |
|
| /hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga, on soovitatav |
|
| plasma kaaliumisisalduse jälgimine. |
| Seerumi | Selliste ravimite, nagu antidepressandid, |
| naatriumisisaldust | psühhoosivastased ravimid, epilepsiavastased ravimid |
| mõjutavad ravimid | jms toimel võib tugevneda diureetikumide |
|
| hüponatreemiline toime. Ettevaatlik peab olema |
|
| nende ravimite pikaajalisel manustamisel. |
| Ravimid, mis võivad | Hüpokaleemia tekkeriski tõttu peab hüdroklorotiasiidi |
| esile kutsuda torsades | ettevaatlikult kasutama koos ravimitega, mis võivad |
| de pointes’i tekke | esile kutsuda torsades de pointes’i tekke, eriti Ia ja III |
|
| klassi antiarütmikumid ja mõned antipsühhootikumid. |
| Podagra raviks | Urikosuuriliste preparaatide annuse kohandamine |
| kasutatavad | võib olla vajalik, sest hüdroklorotiasiid võib |
| preparaadid | suurendada seerumi kusihappesisaldust. Vajalik võib |
| (probenetsiid, | olla probenetsiidi või sulfiinpürasooni annuse |
| sulfiinpürasoon, | suurendamine. |
| allopurinool) | Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi |
|
| samaaegne manustamine võib suurendada |
|
| allopurinooli ülitundlikkusreaktsioonide |
|
| esinemissagedust. |
| Metüüldopa | Hüdroklorotiasiidi ja metüüldopa samaaegsel |
|
| kasutamisel on üksikjuhtudel kirjeldatud |
|
| hemolüütilise aneemia teket. |
| Mittedepolariseerivad | Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) võivad tugevdada |
| lihasrelaksandid (nt | kuraare derivaatide toimet. |
| tubokurariin) |
|
| Teised | Tiasiidid tugevdavad teiste antihüpertensiivsete |
| antihüpertensiivsed | ravimite (nt guanetidiin, metüüldopa, |
| ravimid | beetablokaatorid, vasodilataatorid, kaltsiumikanali |
|
| blokaatorid, AKE inhibiitorid, angiotensiini |
|
| retseptorite blokaatorid [ARBid] ja reniini otsesed |
|
| inhibiitorid) vererõhku langetavat toimet. |
| Pressoorsed amiinid | Hüdroklorotiasiid võib vähendada pressoorsete |
| (nt noradrenaliin, | amiinide, näiteks noradrenaliini toimet. Selle toime |
| adrenaliin) | kliiniline tähtsus on teadmata ning ei ole piisav, et |
|
| välistada nende kasutamist. |

| Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi | |
| kaltsiumisoolad | manustamine koos |
|
| kaltsiumisooladega võib potentseerida seerumi |
|
| kaltsiumisisalduse suurenemist. |
|
| diureetikumide samaaegne kasutamine võib |
|
| patsientidel, kellel on soodumus hüperkaltseemia |
|
| tekkeks (nt hüperparatüreoidism, pahaloomuline |
|
| kasvaja või |
|
| hüperkaltseemia tekkeni, suurendades kaltsiumi |
|
| tagasiimendumist neerutorukestes. |
Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et RAASi kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE inhibiitorite, ARBide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).
4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Amlodipiin
Amlodipiini ohutust raseduse ajal ei ole tõestatud. Loomkatsetes täheldati suurte annuste kasutamisel reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3). Amlodipiini manustamine raseduse ajal on näidustatud üksnes ohutuma alternatiivse ravimi puudumise korral ning juhul, kui haigus ohustab ema ja loodet rohkem kui ravi amlodipiiniga.
Valsartaan
Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega (AIIRA) ei ole soovitatav raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega (AIIRA) on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogilised tõendid, et AKE inhibiitorite kasutamine raseduse esimesel trimestril võib põhjustada teratogeneesi riski, ei ole piisavalt veenvad. Siiski väikest riski tõusu ei saa välistada. Kuigi puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed riski kohta angiotensiin II retseptori antagonistidega, võivad selles ravimite klassis esineda sarnased riskid. Välja arvatud juhul kui AIIRA- ravi jätkamine on hädavajalik, tuleb patsiendil, kes plaanib rasestuda, üle minna alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille kasutamine raseduse ajal oleks ohutu. Raseduse ilmnemisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega koheselt lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivse raviga.
Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega raseduse teisel ja kolmandal trimestril võib põhjustada loote kahjustusi (neerufunktsiooni kahjustus, oligohüdramnion, kraniaalne hüpoplaasia) ja vastsündinu kahjustusi (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).
Kui angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamine on aset leidnud perioodil alates raseduse teisest trimestrist, tuleks ultraheli abil kontrollida neerufunktsiooni ja koljut.
Lapsi, kelle emad on kasutanud angiotensiin II retseptori antagoniste, tuleb jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiidi kasutamise kogemus raseduse, eriti esimese trimestri ajal on piiratud. Loomkatsed ei ole piisavad.
Hüdroklorotiasiid läbib platsentat. Hüdroklorotiasiidi farmakoloogilise toimemehhanismi põhjal võib selle kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril mõjutada fetoplatsentaarset perfusiooni ning põhjustada lootel ja vastsündinul selliseid toimeid, nagu ikterus, elektrolüütide tasakaalu häired ja trombotsütopeenia.
Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid
Puudub kogemus Exforge HCT kasutamise kohta rasedatel naistel. Tuginedes toimeainete olemasolevatele andmetele ei ole Exforge HCT kasutamine soovitatav raseduse esimesel trimestril ja on vastunäidustatud teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Imetamine
Puuduvad andmed valsartaani ja/või amlodipiini kasutamise kohta imetamise ajal. Hüdroklorotiasiid eritub vähesel määral inimese rinnapiima. Suures annuses põhjustavad tiasiiddiureetikumid intensiivset diureesi, mis võib vähendada rinnapiima porduktsiooni. Exforge HCT kasutamine imetamise ajal ei ole soovitatav. Kui Exforge HCT’d kasutatakse imetamise ajal, tuleks annused hoida nii madalad kui võimalik. Üle tuleks minna alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille kasutamine imetamise ajal oleks ohutu, iseäranis vastsündinu imetamise või enneaegselt sündinud lapse korral.
Fertiilsus
Fertiilsuse kohta puuduvad kliinilised uuringud Exforge HCT’ga.
Valsartaan
Valsartaanil puudus ebasoodne mõju reproduktsioonile isastel või emastel rottidel, kes said suukaudseid annuseid kuni 200 mg/kg/ööpäevas. See annus on 6 korda suurem maksimaalsest inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil (arvutused eeldavad suukaudset annust
320 mg/ööpäevas ja 60 kg patsienti).
Amlodipiin
Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on kirjeldatud pöörduvaid biokeemilisi muutusi spermatotsüütide peas. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku mõju kohta viljakusele on ebapiisavad. Ühes rottidega läbiviidud uuringus täheldati toimet isaslooma viljakusele (vt lõik 5.3).
4.7Toime reaktsioonikiirusele
Exforge HCT’d tarvitavad patsiendid peavad autojuhtimisel või masinatega töötamisel arvestama sellega, et
Amlodipiinil võib olla kerge või mõõdukas toime autojuhtimise või masinate käsitsemise võimele. Kui patsiendil esinevad Exforge HCT manustamise tagajärjel pearinglus, peavalu, väsimus või iiveldus, võib reaktsioonikiirus olla vähenenud.
4.8Kõrvaltoimed
Allpool toodud Exforge HCT ohutusprofiil põhineb Exforge HCT’ga läbi viidud kliinilistel uuringutel ja üksikkomponentide, amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidi teadaolevatel ohutusomadustel.
Ohutusandmete kokkuvõte
Exforge HCT ohutust maksimaalse annuse 10 mg/320 mg/25 mg kasutamisel on hinnatud ühes kontrollitud lühiajalises (8 nädalat) kliinilises uuringus 2271 patsiendil, kellest 582 said valsartaani kombinatsioonis amlodipiini ja hüdroklorotiasiidiga. Kõrvaltoimed olid üldiselt kerged ja mööduvad ning vajasid vaid harva ravi katkestamist. Selles aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud kliinilises uuringus olid kõige sagedasemad Exforge
Kõrvaltoimete loetelu tabeli kujul
Järgmisi MedDRA organsüsteemi klassi ja esinemissageduse järgi loetletud kõrvaltoimeid on täheldatud Exforge HCT (amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid) ning amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidi eraldi kasutamisel.
Väga sage: ≥1/10; sage: ≥1/100 kuni <1/10;
MedDRA | Kõrvaltoimed | Sagedus |
|
|
|
organsüsteemi |
| Exforge | Amlodipiin | Valsartaan | HCT |
klass |
| HCT |
|
|
|
Vere ja | Agranulotsütoos, | Väga harv | |||
lümfisüsteemi | luuüdipuudulikkus |
|
|
|
|
häired | Hemoglobiinisisalduse ja | Teadmata | |||
| hematokriti langus |
|
|
|
|
| Hemolüütiline aneemia | Väga harv | |||
| Leukopeenia | Väga harv | Väga harv | ||
| Neutropeenia | Teadmata | |||
| Trombotsütopeenia, | Väga harv | Teadmata | Harv | |
| mõnikord koos purpuriga |
|
|
|
|
| Aplastiline aneemia | Teadmata | |||
Immuunsüsteemi | Ülitundlikkus | Väga harv | Teadmata | Väga harv | |
häired |
|
|
|
|
|
Ainevahetus- ja | Anoreksia | ||||
toitumishäired | Hüperkaltseemia | Harv | |||
| Hüperglükeemia | Väga harv | Harv | ||
| Hüperlipideemia | ||||
| Hüperurikeemia | Sage | |||
| Hüpokloreemiline alkaloos | Väga harv | |||
| Hüpokaleemia | Sage | Väga sage | ||
| Hüpomagneseemia | Sage | |||
| Hüponatreemia | Sage | |||
| Diabeetilise metaboolse | Harv | |||
| seisundi halvenemine |
|
|
|
|
Psühhiaatrilised | Depressioon | Harv | |||
häired | Unetus/unehäired | Harv | |||
| Meeleolu muutused |
| |||
| Segasusseisund | Harv |
Närvisüsteemi | Koordinatsioonihäired | ||||
häired | Pearinglus | Sage | Sage | Harv | |
| Posturaalne pearinglus, | ||||
| pingutusel tekkiv pearinglus |
|
|
|
|
| Maitsehäire | ||||
| Ekstrapüramidaalne | Teadmata | |||
| sündroom |
|
|
|
|
| Peavalu | Sage | Sage | Harv | |
| Hüpertoonia | Väga harv | |||
| Letargia | ||||
| Paresteesia | Harv | |||
| Perifeerne neuropaatia, | Väga harv | |||
| neuropaatia |
|
|
|
|
| Somnolentsus | Sage | |||
| Minestus | ||||
| Treemor | ||||
| Hüpesteesia | ||||
Silma | Äge suletud nurga glaukoom | Teadmata | |||
kahjustused | Nägemistakistus | ||||
| Nägemishäired | Harv | |||
Kõrva ja | Kohin kõrvus | ||||
labürindi | Vertiigo | ||||
kahjustused |
|
|
|
|
|
Südame häired | Südamepekslemine | Sage | |||
| Tahhükardia | ||||
| Arütmiad (kaasa arvatud | Väga harv | Harv | ||
| bradükardia, ventrikulaarne |
|
|
|
|
| tahhükardia ja kodade |
|
|
|
|
| virvendus) |
|
|
|
|
| Müokardiinfarkt | Väga harv | |||
Vaskulaarsed | Õhetus | Sage | |||
häired | Hüpotensioon | Sage | |||
| Ortostaatiline hüpotensioon | Sage | |||
| Flebiit, tromboflebiit | ||||
| Vaskuliit | Väga harv | Teadmata | ||
Respiratoorsed, | Köha | Väga harv | |||
rindkere ja | Hingeldus | ||||
mediastiinumi | Respiratoorne distress, | Väga harv | |||
häired | kopsuturse, pneumoniit |
|
|
|
|
| Riniit | ||||
| Kurguärritus |
Seedetrakti | Ebamugavustunne kõhus, | Sage | Harv | ||
häired | ülakõhuvalu |
|
|
|
|
| Halb hingeõhk | ||||
| Sooletegevuse muutused | ||||
| Kõhukinnisus | Harv | |||
| Söögiisu vähenemine | Sage | |||
| Kõhulahtisus | Harv | |||
| Suukuivus | ||||
| Düspepsia | Sage | |||
| Gastriit | Väga harv | |||
| Igemete hüperplaasia | Väga harv | |||
| Iiveldus | Sage | Sage | ||
| Pankreatiit | Väga harv | Väga harv | ||
| Oksendamine | Sage | |||
Maksa ja | Kõrvalekalded | Väga harv** | Teadmata | ||
sapiteede häired | maksafunktsiooni |
|
|
|
|
| analüüsides, sealhulgas vere |
|
|
|
|
| bilirubiinisisalduse tõus |
|
|
|
|
| Hepatiit | Väga harv | |||
| Intrahepaatiline kolestaas, | Väga harv | Harv | ||
| ikterus |
|
|
|
|
Naha ja | Alopeetsia |
| |||
nahaaluskoe | Angioödeem | Väga harv | Teadmata | ||
kahjustused | Bulloosne dermatiit | Teadmata | |||
| Naha erütematoosluupuse | Väga harv | |||
| taolised reaktsioonid, naha |
|
|
|
|
| erütematoosluupuse |
|
|
|
|
| reaktiveerumine |
|
|
|
|
| Multiformne erüteem | Väga harv | Teadmata | ||
| Eksanteem | ||||
| Liighigistus | ||||
| Valgustundlikkusreaktsioon | Väga harv | Harv | ||
| * |
|
|
|
|
| Sügelus | Teadmata | |||
| Purpur | Harv | |||
| Lööve | Teadmata | Sage | ||
| Naha värvuse muutus | ||||
| Urtikaaria ja teised | Väga harv | Sage | ||
| lööbevormid |
|
|
|
|
| Nekrotiseeriv vaskuliit ja | Väga harv | |||
| toksiline |
|
|
|
|
| epidermaalnekrolüüs |
|
|
|
|
| Eksfoliatiivne dermatiit | Väga harv | |||
| Väga harv | ||||
| Quincke’i ödeem | Väga harv | |||
Liigesvalu | |||||
sidekoe | Seljavalu | ||||
kahjustused | Liigese turse | ||||
| Lihasspasm | Teadmata | |||
| Lihasnõrkus | ||||
| Lihasvalu | Teadmata | |||
| Jäsemevalu | ||||
| Pahkluude turse | Sage |

Neerude ja | Vere kreatiniinitaseme tõus | Teadmata | |||
kuseteede häired | Urineerimishäired |
|
|
| |
| Nüktuuria | ||||
| Pollakisuuria | Sage |
|
| |
| Neerufunktsiooni häire | Teadmata | |||
| Äge neerupuudulikkus | Teadmata | |||
| Neerupuudulikkus ja | Teadmata | Harv | ||
|
|
|
|
| |
Reproduktiivse | Impotentsus | Sage | |||
süsteemi ja | Günekomastia |
| |||
rinnanäärme |
|
|
|
|
|
häired |
|
|
|
|
|
Üldised häired ja | Käimisvõimetus, kõnnaku | ||||
manustamiskoha | häired |
|
|
|
|
reaktsioonid | Asteenia | Teadmata | |||
| Ebamugavustunne, halb | ||||
| enesetunne |
|
|
|
|
| Väsimus | Sage | Sage | ||
| Mittekardiaalne | ||||
| rindkerevalu |
|
|
|
|
| Tursed | Sage | Sage | ||
| Valu | ||||
| Püreksia | Teadmata | |||
Uuringud | Lipiidide sisalduse |
|
| Väga sage | |
| suurenemine |
|
|
|
|
| Vere uurealämmastiku | ||||
| taseme tõus |
|
|
|
|
| Vere kusihappesisalduse |
| |||
| suurenemine |
|
|
|
|
| Glükosuuria |
|
|
| Harv |
| Vere kaaliumisisalduse | ||||
| langus |
|
|
|
|
| Vere kaaliumisisalduse tõus | Teadmata | |||
| Kehakaalu tõus | ||||
| Kehakaalu langus |
*Vt lõik 4.4 Valgustundlikkus
**Enamasti seotud kolestaasiga
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest riikliku teavitamissüsteemi, mis on loetletud V lisas, kaudu.
4.9Üleannustamine
Sümptomid
Exforge HCT üleannustamise kogemus puudub. Valsartaani üleannustamise põhiline sümptom on väljendunud hüpotensioon koos pearinglusega. Amlodipiini üleannustamine võib põhjustada ülemäärast perifeerset vasodilatatsiooni ja võimalik on ka reflektoorne tahhükardia. Amlodipiini puhul on kirjeldatud märkimisväärse ja potentsiaalselt pikaajalise süsteemse hüpotensiooni juhtusid, sh surmaga lõppevat šokki.
Ravi
Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid
Exforge HCT üleannustamisest tingitud kliiniliselt olulise hüpotensiooni tekkimisel on vajalik aktiivne
Amlodipiin
Kui ravimi manustamisest on möödunud vähe aega, võib kaaluda oksendamise esilekutsumist või maoloputust. Aktiveeritud söe manustamine tervetele vabatahtlikele kohe või kuni kaks tundi pärast amlodipiini manustamist vähendas oluliselt amlodipiini imendumist.
Amlodipiin ei ole tõenäoliselt hemodialüüsitav.
Valsartaan
Valsartaan ei ole tõenäoliselt hemodialüüsitav.
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiidi üleannustamine on seotud liigsest diureesist tingitud elektrolüütide sisalduse vähenemise (hüpokaleemia, hüpokloreemia) ja hüpovoleemiaga. Üleannustamise kõige sagedasemad nähud ja sümptomid on iiveldus ja somnolentsus. Hüpokaleemia tagajärjel võivad tekkida lihasspasmid ja/või südame rütmihäired, mis on seotud südameglükosiidide või teatud antiarütmikumide samaaegse kasutamisega.
Ei ole kindlaks tehtud, mil määral on hüdroklorotiasiid eemaldatav hemodialüüsi teel.
5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm:
Toimemehhanism
Exforge HCT sisaldab kolme antihüpertensiivset ravimit, millel on teineteist täiendav vererõhku langetav toimemehhanism arteriaalse hüpertensiooniga patsientidel: amlodipiin kuulub kaltsiumikanali blokaatorite ja valsartaan angiotensiin II antagonistide ravimrühma ning hüdroklorotiasiid kuulub tiasiiddiureetikumide ravimrühma. Nende ravimite kombinatsioonil on aditiivne antihüpertensiivne toime.
- Arzerra - Novartis Europharm Ltd
- Onbrez breezhaler - Novartis Europharm Ltd.
- Dafiro - Novartis Europharm Ltd.
- Lucentis - Novartis Europharm Ltd
- Sprimeo - Novartis Europharm Ltd.
Retseptiravimite loetelu. Tootja: "Novartis Europharm Ltd"
Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid
Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Exforge HCT’d uuriti topeltpimedas, aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud uuringus hüpertensiivsetel patsientidel. Kokku said 2271 mõõduka kuni raske hüpertensiooniga (keskmine ravieelne süstoolne/diastoolne vererõhk oli 170/107 mmHg) patsienti raviks amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi annuses 10 mg/320 mg/25 mg, valsartaani/ hüdroklorotiasiidi annuses 320 mg/25 mg, amlodipiini/valsartaani annuses 10 mg/320 mg või hüdroklorotiasiidi/amlodipiini annuses 25 mg/10 mg. Uuringu alguses määrati patsientidele väiksemad kombinatsioonravi annused, mida tiitriti raviannuseni 2. nädalaks.
8. nädalal oli süstoolse/diastoolse vererõhu keskmine langus 39,7/24,7 mmHg Exforge HCT, 32,0/19,7 mmHg valsartaani/hüdroklorotiasiidi, 33,5/21,5 mmHg amlodipiini/valsartaani ja 31,5/19,5 mmHg amlodipiini/hüdroklorotiasiidi puhul. Kombineeritud kolmikravi oli diastoolse ja süstoolse vererõhu langetamisel statistiliselt parem kõigist kolmest kombineeritud kaksikravist. Süstoolse/diastoolse vererõhu langus oli Exforge HCT puhul 7,6/5,0 mmHg suurem kui valsartaani/ hüdroklorotiasiidi, 6,2/3,3 mmHg suurem kui amlodipiini/valsartaani ja 8,2/5,3 mmHg suurem kui amlodipiini/hüdroklorotiasiidi kasutamisel. Täielik vererõhku langetav toime saavutati 2 nädalat pärast Exforge HCT maksimaalse annuse kasutamist. Statistiliselt suurem protsent patsiente saavutas kontrolli vererõhu väärtuste üle (<140/90 mmHg) Exforge HCT puhul (71%) võrreldes kolme kombineeritud kaksikraviga (45...54%) (p<0,0001).
283 patsiendi alagrupis, kellel mõõdeti vererõhku ambulatoorselt, täheldati
Amlodipiin
Toimemehhanism
Exforge HCT amlodipiinkomponent inhibeerib kaltsiumiioonide transmembraanset sisenemist südame- ja veresoonte silelihasrakkudesse. Amlodipiini hüpertensioonivastase toime mehhanism on seotud ravimi otsese veresoonte silelihaseid lõõgastava toimega, mille tulemusena väheneb nii perifeersete veresoonte vastupanu kui langeb vererõhk.
Farmakodünaamilised toimed
Eksperimentaalsed andmed näitavad, et amlodipiin seondub nii dihüdropüridiini kui mitte- dihüdropüridiini seondumiskohtadega. Südamelihase ja veresoonte silelihase kontraktiilsus sõltub ekstratsellulaarsete kaltsiumiioonide liikumisest nendesse rakkudesse spetsiifiliste ioonkanalite kaudu.
Pärast ravimi terapeutiliste annuste manustamist hüpertensiooniga patsientidele kutsub amlodipiin esile vasodilatatsiooni, mille tulemusena langeb nii lamavas kui seisvas asendis mõõdetud vererõhk. Ravimi pikaajalisel manustamisel ei kaasne vererõhu langusega südame löögisageduse või plasma katehhoolamiinide sisalduse olulist muutust.
Plasmakontsentratsioon on korrelatsioonis ravimi toimega nii noortel kui eakatel patsientidel.
Normaalse neerufunktsiooniga hüpertensiivsetel patsientidel vähenes amlodipiini terapeutiliste annuste manustamise tulemusena neeruveresoonte vastupanu ning suurenes glomerulaarfiltratsiooni kiirus ja efektiivne plasmavool neerudes ilma filtratsioonifraktsiooni muutuse või proteinuuria tekketa.
Nagu ka teiste kaltsiumikanali blokaatorite puhul, on puhkeolekus ja koormusel mõõdetud südamefunktsiooni hemodünaamilised näitajad amlodipiiniga ravitud normaalse vatsakeste funktsiooniga patsientidel üldjuhul näidanud südameindeksi vähest suurenemist ilma olulise mõjuta
Amlodipiin ei muuda tervetel loomadel ega inimestel sinuatriaalsõlme funktsiooni või atrioventrikulaarset ülejuhet. Kliinilistes uuringutes, kus amlodipiini manustati koos beetablokaatoritega hüpertensiooni või stenokardiaga patsientidele, ei täheldatud elektrokardiograafiliste näitajate muutusi.
Amlodipiini on uuritud kroonilise stabiilse stenokardia, vasospastilise stenokardia ja angiograafiliselt dokumenteeritud koronaararterite haiguse korral.
Kliiniline efektiivsus ja ohutus Kasutamine hüpertensiooniga patsientidel
Viidi läbi randomiseeritud topeltpime
Kokku randomiseeriti 33 357 hüpertensiivset patsienti vanuses 55 aastat ja rohkem ning neid jälgiti keskmiselt 4,9 aasta jooksul. Patsientidel oli vähemalt üks südamepärgarteritõve lisariskitegur, mille hulka kuuluvad eelnev müokardiinfarkt või insult (>6 kuud enne uuringusse kaasamist) või dokumenteeritult muu aterosklerootiline
Esmaseks kombineeritud tulemusnäitajaks oli surmaga lõppev südamepärgarteritõbi või mittefataalne müokardiinfarkt. Puudus oluline erinevus esmases tulemusnäitajas amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi vahel: riskide suhe (RR) 0,98, 95% usaldusintervall (0,90…1,07),
p = 0,65. Teiste tulemusnäitajate hulka kuuluv südamepuudulikkuse esinemine (kombineeritud tulemusnäitaja kardiovaskulaarne komponent) oli oluliselt suurem amlodipiinirühmas võrreldes kloortalidoonirühmaga (10,2% vs. 7,7%, RR 1,38, 95% usaldusintervall [1,25…1,52], p <0,001). Kuid puudus oluline erinevus kõigil põhjustel suremuses amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi vahel: RR 0,96. 95% usaldusintervall (0,89...1,02), p = 0,20.
Valsartaan
Toimemehhanism
Valsartaan on suukaudselt aktiivne, tugevatoimeline ja spetsiifiline angiotensiin II retseptorite antagonist. Ravim avaldab selektiivset toimet
Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Valsartaani manustamisel hüpertensiooniga patsientidele langeb vererõhk, kuid pulsisagedus ei muutu.
Pärast üksikannuse suukaudset manustamist saabub enamusel patsientidest antihüpertensiivne toime 2 tunni jooksul, suurim vererõhu langus saavutatakse 4…6 tunniga. Pärast manustamist püsib antihüpertensiivne toime enam kui 24 tundi. Korduval manustamisel ükskõik millistes annustes saabus maksimaalne vererõhu langus üldiselt 2…4 nädalaga.
Hüdroklorotiasiid
Toimemehhanism
Tiasiiddiureetikumide põhiline toimekoht on distaalsed neerutorukesed. On tõestatud, et neerukoores on suure afiinsusega retseptor, mis on põhiline seondumiskoht tiasiiddiureetikumi toimeks ja NaCl transpordi inhibeerimiseks distaalses vääntorukeses. Tiasiidide toime avaldub läbi Na+Cl- sümporteri inhibeerimise, konkureerides Cl- saidi pärast ning mõjutades sel viisil elektrolüütide tagasiimendumise mehhanisme: suurendades otseselt naatriumi ja kloriidi eritumist ligikaudu võrdsel määral ning vähendades kaudselt diureetilise toime kaudu plasmamahtu, mille tagajärjel suureneb plasma reniini aktiivsus, aldosterooni sekretsioon ja kaaliumi kaotus uriiniga ning väheneb seerumi kaaliumisisaldus.
Lapsed
Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama Exforge HCT’ga läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide alarühmade kohta, kellel esineb essentsiaalne hüpertensioon. (teave lastel kasutamise kohta: vt lõik 4.2).
Muud:
Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET [ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial] ja VA
ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA
Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE inhibiitorite ja ARBide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.
AKE inhibiitoreid ja ARBe ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel (vt lõik 4.4).
ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE inhibiitori või ARBiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.
5.2Farmakokineetilised omadused
Lineaarsus
Amlodipiinil, valsartaanil ja hüdroklorotiasiidil on lineaarne farmakokineetika.
Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid
Pärast Exforge HCT suukaudset manustamist tervetele täiskasvanutele saabusid amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidi maksimaalsed plasmakontsentratsioonid vastavalt 6...8 tunni, 3 tunni ja 2 tunni möödudes. Amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidi imendumise kiirus ja ulatus
Exforge HCT’st on samasugune nagu eraldi ravimvormidena manustamisel.
Amlodipiin
Imendumine
Pärast amlodipiini terapeutiliste annuste suukaudset manustamist saabub ravimi maksimaalne kontsentratsioon plasmas 6...12 tunni jooksul. Arvutuslik absoluutne biosaadavus on 64...80%. Amlodipiini biosaadavust ei mõjuta ravimi manustamine koos toiduga.
Jaotumine
Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringud amlodipiiniga on näidanud, et hüpertensiivsetel patsientidel on ligikaudu 97,5% ringlevast ravimist seondunud plasmavalkudega.
Biotransformatsioon
Amlodipiin metaboliseerub maksas ulatuslikult (ligikaudu 90%) inaktiivseteks metaboliitideks.
Eritumine
Amlodipiini eliminatsioon plasmast on kahefaasiline, terminaalne eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 30...50 tundi. Tasakaalukontsentratsioon plasmas saabub pärast 7...8 päevast manustamist. 10% amlodipiinist eritub uriiniga muutumatul kujul ja 60% amlodipiini metaboliitidest eritub uriiniga.
Valsartaan
Imendumine
Pärast valsartaani suukaudset manustamist saabub ravimi maksimaalne kontsentratsioon plasmas 2...4 tunni jooksul. Keskmine absoluutne biosaadavus on 23%. Valsartaanil. Koos toiduga manustamisel väheneb valsartaani ekspositsioon (hinnatuna AUC järgi) umbes 40% ja maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax) umbes 50%, kuigi alates umbes 8. manustamisjärgsest tunnist on valsartaani plasmakontsentratsioon sarnane nii ravimit täis- kui tühja kõhuga manustanud isikutel. AUC vähenemisega ei kaasne aga terapeutilise toime kliiniliselt olulist vähenemist, mistõttu võib valsartaani manustada nii koos toiduga kui ilma.
Jaotumine
Veenisisese manustamise järgselt on valsartaani püsiseisundi jaotusruumala ligikaudu 17 liitrit, mis näitab, et valsartaan ei jaotu ulatuslikult kudedesse. Valsartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega (94...97%), peamiselt albumiiniga.
Biotransformatsioon
Valsartaan ei metaboliseeru suurel määral, kuna ainult umbes 20% annusest eritub metaboliitidena. Plasmas on väikestes kontsentratsioonides (alla 10% valsartaani
Eritumine
Valsartaanil on multieksponentsiaalne kineetika (t½α <1 t ja t½ß umbes 9 t). Valsartaan eritub muutumatul kujul peamiselt rooja (umbes 83% annusest) ja uriiniga (umbes 13% annusest). Pärast veenisisest manustamist on valsartaani plasma kliirens umbes 2 l/t ja renaalne kliirens 0,62 l/t (umbes 30% kogukliirensist). Valsartaani poolväärtusaeg on 6 tundi.
Hüdroklorotiasiid
Imendumine
Pärast suukaudse annuse manustamist imendub hüdroklorotiasiid kiiresti (tmax umbes 2 tundi). Terapeutilise annusevahemiku piirides on keskmise AUC suurenemine lineaarne ja proportsionaalne annusega.
Toidu mõju hüdroklorotiasiidi imendumisele on minimaalse kliinilise tähtsusega kui üldse. Pärast suukaudset manustamist on hüdroklorotiasiidi absoluutne biosaadavus 70%.
Jaotumine
Jaotusruumala on 4...8 l/kg. Ringlev hüdroklorotiasiid on seondunud plasmavalkudega (40...70%), peamiselt albumiiniga. Hüdroklorotiasiid kuhjub ka erütrotsüütides, kus selle sisaldus on 3 korda suurem kui plasmas.
Biotransformatsioon
Hüdroklorotiasiid eritub peamiselt muutumatul kujul.
Eritumine
Hüdroklorotiasiidi keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg plasmast on 6...15 tundi terminaalses eliminatsioonifaasis. Korduval manustamisel hüdroklorotiasiidi kineetika ei muutu ning üks kord päevas manustamisel on kuhjumine minimaalne. Üle 95% imendunud annusest eritub muutumatul kujul uriiniga. Renaalne kliirens koosneb passiivsest filtratsioonist ja aktiivsest sekretsioonist neerutorukesse.
Patsientide erirühmad
Lapsed (alla
Laste kohta farmakokineetilised andmed puuduvad.
Eakad
Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saabumise aeg on sarnane noortel ja eakatel patsientidel. Eakatel patsientidel kipub amlodipiini kliirens aeglustuma, mille tulemusena suureneb kõvera alune pindala (AUC) ja pikeneb eliminatsiooni poolväärtusaeg. Valsartaani keskmine AUC on eakatel 70% kõrgem kui noortel ning seetõttu tuleb annuse suurendamisel olla ettevaatlik.
Eakatel on valsartaani süsteemne ekspositsioon veidi suurem kui noortel, kuid selle kliinilist tähtsust ei ole tõestatud.
Piiratud andmed näitavad, et hüdroklorotiasiidi süsteemne kliirens on vähenenud nii tervetel kui ka hüpertensiooniga eakatel isikutel noorte tervete vabatahtlikega võrreldes.
Kuna kolm komponenti on võrdselt hästi talutavad noorematel ja eakatel patsientidel, on soovitatav tavaliste annustamisskeemide kasutamine (vt lõik 4.2).
Neerukahjustus
Neerukahjustus ei mõjuta oluliselt amlodipiini farmakokineetikat. Kuna valsartaani renaalne kliirens moodustab ainult 30% kogu plasmakliirensist, ei täheldatud korrelatsiooni neerufunktsiooni ja ravimi süsteemse ekspositsiooni vahel.
Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidele võib seetõttu manustada tavalise algannuse (vt lõigud 4.2 ja 4.4).
Neerukahjustuse esinemisel suurenevad hüdroklorotiasiidi keskmised maksimaalse plasmakontsentratsiooni ja AUC väärtused ning väheneb ravimi uriiniga eritumise kiirus. Kerge kuni mõõduka neerukahjustuse korral on märgatud hüdroklorotiasiidi AUC
Maksakahjustus
Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on väga vähe kliinilisi andmeid. Maksakahjustusega patsientidel on vähenenud amlodipiini kliirens, mille tulemusena suureneb AUC ligikaudu 40...60%. Kerge kuni keskmise raskusega kroonilise maksahaigusega patsientidel on valsartaani ekspositsioon (mõõdetud AUC väärtustena) keskmiselt kaks korda suurem kui tervetel vabatahtlikel (kohandatud vanuse, soo ja kehakaalu järgi). Valsartaani sisalduse tõttu on Exforge HCT vastunäidustatud maksakahjustusega patsientidel (vt lõigud 4.2 ja 4.3).
5.3Prekliinilised ohutusandmed
Amlodipiin/Valsartaan/Hüdroklorotiasiid
Amlodipiini, valsartaani, hüdroklorotiasiidi, valsartaani/hüdroklorotiasiidi, amlodipiini/valsartaani ja amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga (Exforge HCT) erinevatel loomaliikidel läbi viidud prekliinilised ohutusuuringud ei ole näidanud süsteemse või sihtorganile toksilise toime ilminguid, mis mõjutaksid ebasoodsalt Exforge HCT kliinilist kasutamist inimestel.
Kuni 13 nädalat kestnud prekliinilise ohutuse uuringud viidi läbi amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga rottidel. Selle kombinatsiooni kasutamine viis erütrotsüütide massi (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit ja retikulotsüüdid) oodatud vähenemiseni, seerumi
Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni ei ole uuritud genotoksilisuse või kartsinogeensuse suhtes, sest puudusid tõendid võimalikest koostoimetest nende ravimite vahel, mida on turustatud pikka aega. Samas on amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidi eraldi testitud genotoksilisuse ja kartsinogeensuse suhtes ning saadud negatiivsed tulemused.
Amlodipiin
Reproduktiivtoksikoloogia
Rottide ja hiirtega läbi viidud reproduktiivsuse uuringutes ilmnesid inimestele soovitatavast maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg skaalal) sünnituse edasilükkumine, sünnitustegevuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.
Fertiilsuse vähenemine
- Dafiro hct - C09DX01
- Copalia hct - C09DX01
Retseptiravimite loetelu. ATC kood: "C09DX01"
Rottidel, keda raviti amlodipiiniga (isaseid 64 päeva ja emaseid 14 päeva enne paaritamist) annustes kuni 10 mg/kg ööpäevas
Kartsinogenees, mutagenees
Kahe aasta vältel amlodipiiniga (kalkuleeritud kontsentratsioonid vastavad päevaannustele 0,5; 1,25 ja 2,5 mg/kg/päevas) ravitud hiirtel ja rottidel ei ilmnenud mingisuguseid kartsinogeensuse tunnuseid. Suurim annus (mg/m2 alusel hiirtel ligilähedane maksimaalsele lubatavale kliinilisele annusele 10 mg; rottidel kaks korda kõrgem*) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega.
Mutageensusuuringud ei viidanud mingisugustele ravimist tingitud toimetele ei geeni ega kromosoomi tasemel.
* Lähtub patsiendi kaalust 50 kg.
Valsartaan
Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse, reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Rottidel, kes said emasloomale toksilisi annuseid 600 mg/kg päevas gestatsiooni viimastel päevadel ja laktatsiooni ajal, ilmnes järglaste elulemuse vähenemine, kehakaalu suurenemise aeglustumine ja arengu hilinemine (kõrvalesta ja kõrvakanali avanemine) (vt lõik 4.6). Need rottide annused
(600 mg/kg päevas) on ligikaudu 18 korda suuremad maksimaalsest inimesele soovitatud annusest mg/m2 alusel (arvutustes eeldatakse, et suukaudne annus on 320 mg päevas ja patsiendi kehakaal 60 kg).
Mittekliinilistes ohutusuuringutes vähendas valsartaani kasutamine suurtes annustes (200...600 mg kehamassi kg kohta) rottidel punaliblede parameetreid (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit) ja tekitas muutusi neerude hemodünaamikas (vähene vere uurealämmastiku sisalduse suurenemine ja neerutuubulite hüperplaasia ja basofiilia isasloomadel). Need rottide annused (200...600 mg/kg päevas) on ligikaudu 6 ja 18 korda suuremad maksimaalsest inimesele soovitatud annusest mg/m2 alusel (arvutustes eeldatakse, et suukaudne annus on 320 mg päevas ja patsiendi kehakaal 60 kg).
Küünisahvidel tekkisid võrreldavatel annustel sarnased muutused, kuigi raskekujulisemad, eelkõige neerudes, kus muutused arenesid nefropaatiaks, sealhulgas vere uurealämmastiku- ja kreatiniinisisalduse suurenemine.
Mõlemal liigil tekkis ka neerude jukstaglomerulaarrakkude hüpertroofia. Kõik muutused leiti olevat seotud valsartaani farmakoloogilise toimega, mis kutsub eelkõige küünisahvidel esile pikaajalise hüpotensiooni. Valsartaani inimestel kasutatavate raviannuste puhul ei ole neerude jukstaglomerulaarrakkude hüpertroofia asjakohane.
6.FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1Abiainete loetelu
Exforge HCT 5 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Tableti sisu
Mikrokristalne tselluloos Krospovidoon
Kolloidne veevaba ränidioksiid Magneesiumstearaat
Tableti kate
Hüpromelloos
Titaandioksiid (E171)
Makrogool 4000
Talk
Exforge HCT 10 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Tableti sisu
Mikrokristalne tselluloos Krospovidoon
Kolloidne veevaba ränidioksiid Magneesiumstearaat
Tableti kate
Hüpromelloos
Makrogool 4000
Talk
Titaandioksiid (E171)
Kollane raudoksiid (E172)
Punane raudoksiid (E172)
Exforge HCT 5 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Tableti sisu
Mikrokristalne tselluloos Krospovidoon
Kolloidne veevaba ränidioksiid Magneesiumstearaat
Tableti kate
Hüpromelloos
Makrogool 4000
Talk
Titaandioksiid (E171)
Kollane raudoksiid (E172)
Exforge HCT 10 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Tableti sisu
Mikrokristalne tselluloos Krospovidoon
Kolloidne veevaba ränidioksiid Magneesiumstearaat
Tableti kate
Hüpromelloos
Makrogool 4000
Talk
Kollane raudoksiid (E172)
Exforge HCT 10 mg/320 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Tableti sisu
Mikrokristalne tselluloos
Krospovidoon
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat
Tableti kate
Hüpromelloos
Makrogool 4000
Talk
Kollane raudoksiid (E172)
6.2Sobimatus
Ei kohaldata.
6.3Kõlblikkusaeg
2 aastat
6.4Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30 C.
Hoida originaalpakendis niiskuse eest kaitstult.
6.5Pakendi iseloomustus ja sisu
PVC/PVDC blistrid. Üks blister sisaldab 7, 10 või 14 õhukese polümeerikattega tabletti. Pakendi suurused: 14, 28, 30, 56, 90, 98 või 280 õhukese polümeerikattega tabletti.
280 tabletist koosnevad multipakendid, igaühes 20 pappkarpi, millest igaüks sisaldab 14 tabletti.
PVC/PVDC perforeeritud üheannuselised blistrid haiglas kasutamiseks: Pakendi suurused: 56, 98 või 280 õhukese polümeerikattega tabletti
280 tabletist koosnevad multipakendid, igaühes 4 pappkarpi, millest igaüks sisaldab 70 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Erinõuded puuduvad.
7.MÜÜGILOA HOIDJA
Novartis Europharm Limited Frimley Business Park Camberley GU16 7SR Ühendkuningriik
8.MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
Exforge HCT 5 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Exforge HCT 10 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Exforge HCT 5 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Exforge HCT 10 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Exforge HCT 10 mg/320 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 16. oktoober 2009
- Kuvan
- Abasaglar (abasria)
- Fasturtec
- Azilect
- Raloxifene teva
- Renagel
Retseptiravimite loetelu:
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 20. oktoober 2014
10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on Euroopa Ravimiameti kodulehel http://www.ema.europa.eu
Kommentaarid