Estonian
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z

Rapiscan (regadenoson) – Ravimi omaduste kokkuvõte - C01EB21

Updated on site: 09-Oct-2017

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Rapiscan 400 mikrogrammi süstelahus

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks 5 ml viaal sisaldab 400 mikrogrammi regadenosooni (80 mikrogrammi/ml).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Süstelahus

Selge, värvitu lahus.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Ravim on ainult diagnostiliseks kasutamiseks.

Rapiscan on selektiivne pärgarterite vasodilataator, mida kasutatakse farmakoloogilise koormusainena müokardi perfusiooni kuvauuringul (myocardial perfusion imaging, MPI) radionukliidide abil täiskasvanud patsientidel, kes ei ole võimelised adekvaatselt sooritama koormustesti.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Uuringut Rapiscaniga tohib teha ainult meditsiiniasutuses, kus on kasutatavad südamemonitooringu- ja elustamisseadmed.

Annustamine

Soovitatav annus on 400 mikrogrammi regadenosooni (5 ml) ühekordne süste perifeersesse veeni ja annuse kohandamine kehakaalule ei ole vajalik.

Patsiendid peavad vältima metüülksantiine (nt kofeiin) ja ka teofülliini sisaldavate mis tahes ravimite kasutamist 12 tundi enne Rapiscani manustamist (vt lõik 4.5).

Võimalusel tuleb vältida dipüridamooli kasutamist vähemalt kahe päeva jooksul enne Rapiscani manustamist (vt lõik 4.5).

Regadenosooni tõsiste ja/või püsivate kõrvaltoimete leevendamiseks võib kasutada aminofülliini, kuid seda ei tohi kasutada ainult Rapiscani esilekutsutud krambihoo lõpetamiseks (vt lõik 4.4).

Regadenosoon põhjustab kiiret pulsi kiirenemist (vt lõik 4.4 ja 5.1). Patsiendid peavad jääma istuma või pikali ja neid tuleb pärast süstimist väikeste ajavahemike järel jälgida, kuni EKG näitajad, pulss ja vererõhk on jälle annustamiseelsetel tasemetel.

Korduv kasutamine

Seda ravimit tuleb manustada ainult üks kord 24-tunnisel perioodil. Selle ravimi korduva kasutamise ohutust ja taluvust 24 tunni vältel ei ole iseloomustatud.

Lapsed

Regadenosooni ohutus ja efektiivsus alla 18-aastastel ei ole veel tõestatud.

Andmed puuduvad.

Eakad patsiendid

Annuse kohandamine ei ole vajalik (vt lõik 5.2).

Maksakahjustus

Annuse kohandamine ei ole vajalik (vt lõik 5.2).

Neerukahjustus

Annuse kohandamine ei ole vajalik (vt lõik 5.2).

Manustamisviis

Intravenoosne.

Rapiscani tuleb manustada kiire, 10-sekundilise süstina perifeersesse veeni, kasutades kateetrit või nõela, mis on suurusega 22 või suurema diameetriga.

Kohe pärast Rapiscani süstimist tuleb manustada 5 ml naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) süstelahust.

Müokardi perfusiooni kuvauuringu ainet aktiveerivat radioaktiivset ravimit tuleb manustada 10-20 sekundit pärast naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) süstelahust. Radioaktiivset ravimit võib süstida otse samasse kateetrisse, mida kasutati Rapiscani süstimiseks.

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

Teise või kolmanda astme atrioventrikulaarne (AV) blokaad või siinussõlme düsfunktsioon, v.a juhul, kui nendel patsientidel on töötav südamerütmur.

Ebastabiilne stenokardia, mida medikamentoosse raviga ei ole stabiliseeritud.

Tõsine hüpotensioon.

Dekompenseerimata südamepuudulikkuse seisundid.

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Rapiscan võib põhjustada tõsiseid ja eluohtlikke reaktsioone, sh allpool nimetatuid (vt ka lõik 4.8). EKG-d tuleb katkematult jälgida ja elutähtsaid näitajaid tuleb väikeste ajavahemike järel kontrollida, kuni EKG näitajad, pulss ja vererõhk on jälle annustamiseelsetel tasemetel. Rapiscani tuleb kasutada ettevaatusega ja seda tohib manustada ainult meditsiiniasutuses, kus on südamemonitooringu- ja elustamisseadmed. Rapiscani tõsiste ja/või püsivate kõrvaltoimete leevendamiseks võib manustada aminofülliini annusevahemikus 50 mg kuni 250 mg aeglase intravenoosse süstena (50 mg kuni 100 mg 30-60 sekundi jooksul), kuid seda ei tohi kasutada ainult Rapiscani esilekutsutud krambihoo lõpetamiseks.

Müokardi isheemia

Selliste farmakoloogiliste koormusainete nagu Rapiscan poolt esile kutsutav isheemia võib põhjustada surmaga lõppevat südameseiskumist, eluohtlikke ventrikulaarseid arütmiaid ja müokardiinfarkti.

Rapiscani kasutamisel hiljutise müokardiinfarktiga patsientidel tuleb olla ettevaatlik. Hiljuti (viimase 3 kuu jooksul) müokardiinfarkti põdenud patsiendid jäeti regadenosooni kliinilistest uuringutest välja.

Sinuatriaalsõlme ja atrioventrikulaarsõlme blokaad

Adenosiiniretseptorite agonistid, sh regadenosoon, võivad suruda maha SA- ja AV-sõlmi ning põhjustada esimese, teise või kolmanda astme AV-blokaadi või siinusbradükardiat.

Hüpotensioon

Adenosiiniretseptorite agonistid, sh regadenosoon, tekitavad arterite vasodilatatsiooni ja hüpotensiooni. Tõsise hüpotensiooni oht võib olla suurem patsientidel, kellel esineb autonoomne düsfunktsioon, hüpovoleemia, vasaku pärgarteri peatüve stenoos, klapistenoosiga südamehaigus, perikardiit või perikardiaalne efusioon või stenootiline unearterihaigus koos tserebrovaskulaarse puudulikkusega.

Kõrge vererõhk

Rapiscan võib põhjustada kliiniliselt olulist vererõhu tõusu, mis võib kutsuda mõnel patsiendil esile hüpertensiivse kriisi (vt lõik 4.8). Ravimata hüpertensiooniga patsientidel võib olla vererõhu olulise tõusu risk suurem. Tuleb kaaluda Rapiscani manustamise edasilükkamist kuni vererõhu piisava languse saavutamiseni.

Kombineerimine füüsilise koormusega

Rapiscani kasutamist koos füüsilise koormusega on seostatud tõsiste kõrvaltoimete tekkimisega, kaasa arvatud hüpotensioon, hüpertensioon, minestus ja südame seiskus. Tõsiste kõrvaltoimete tekkimise risk on tõenäoliselt eriti suur patsientidel, kellel on esinenud füüsilise koormuse või taastumise ajal ägedale müokardi isheemiale viitavaid sümptomeid või nähte.

Mööduvad ajuisheemiahood ja insult

Rapiscan võib põhjustada mööduvaid ajuisheemiahooge (vt lõik 4.8). Turuletulekujärgselt on teatatud insuldi esinemisest.

Krambihoogude tekkimise risk

Rapiscani manustamisel patsientidele, kellel on esinenud krambihooge või muid krambihoogude tekkimise riskitegureid, sealhulgas krambiläve alandavate ravimite (nt antipsühhootikumid, antidepressandid, teofülliinid, tramadool, süsteemsed steroidid ja kinoloonid) samaaegne kasutamine, tuleb olla ettevaatlik.

Aminofülliin võib krampe soodustava toime tõttu pikendada krambihoogu või põhjustada mitme krambihoo teket. Seetõttu ei ole aminofülliini manustamine ainult Rapiscani esilekutsutud krambihoo lõpetamiseks soovitatav.

Kodade virvendus või laperdus

Rapiscani kasutamisel patsientidel, kellel on esinenud kodade virvendust või laperdust, tuleb olla ettevaatlik. Turuletulekujärgselt on esinenud pärast Rapiscani manustamist kodade virvenduse süvenemise või kordumise juhte.

Bronhokonstriktsioon

Adenosiiniretseptorite agonistid, sealhulgas Rapiscan, võivad põhjustada bronhokonstriktsiooni ja hingamise seiskumist (vt lõik 4.8), eriti patsientidel, kellel on teadaolev või kahtlustatav bronhokonstriktiivne haigus, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (chronic obstructive pulmonary disease, COPD) või astma. Enne Rapiscani manustamist peab olema valmis pandud asjakohane bronhodilataator ja elustamisvahendid.

Pika QT sündroom

Regadenosoon stimuleerib sümpaatilist aktiivsust ja võib suurendada ventrikulaarse tahhüarütmia tekkimise ohtu pika QT sündroomiga patsientidel.

Abiainetega seotud hoiatused

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) annuse kohta. Pärast Rapiscani süstitav naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) lahus sisaldab siiski 45 mg naatriumi. Sellega tuleb arvestada kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimeid teiste ravimitega ei ole uuritud.

Metüülksantiinid

Metüülksantiinid (nt kofeiin ja teofülliin) on mittespetsiifilised adenosiiniretseptorite antagonistid ja võivad mõjutada regadenosooni veresooni laiendavat toimet (vt lõik 5.1). Patsiendid peavad vältima metüülksantiine ja ka teofülliini sisaldavate mis tahes ravimite kasutamist 12 tundi enne Rapiscani manustamist (vt lõik 4.2).

Aminofülliin (100 mg, manustatuna aeglase intravenoosse süstena 60 sekundi jooksul), mida süstiti üks minut pärast 400 mikrogrammi regadenosooni manustamist südamekateetriga patsientidele, lühendas pärgarteri verevoolu muutuse kestust vastuseks regadenosoonile, nagu näitas impulsslaineline Doppleri ultrasonograafia. Aminofülliini on kasutatud Rapiscani kõrvaltoimete leevendamiseks (vt lõik 4.4).

Dipüridamool

Dipüridamool suurendab vere adenosiinisisaldust ja ravivastus regadenosoonile võib muutuda, kui vere adenosiinisisaldus suureneb. Võimalusel tuleb vältida dipüridamooli kasutamist vähemalt kahe päeva jooksul enne Rapiscani manustamist (vt lõik 4.2).

Kardioaktiivsed ravimid

Kliinilistes uuringutes manustati Rapiscani patsientidele, kes kasutasid teisi kardioaktiivseid ravimeid (st β-blokaatoreid, kaltsiumikanali blokaatoreid, AKE inhibiitoreid, nitraate, südameglükosiide ja angiotensiiniretseptorite blokaatoreid) ja ilmset toimet Rapiscani ohutusele ega efektiivsusele ei täheldatud.

Muud koostoimed

Regadenosoon ei pärsi CYP1A2, CYP2C8, CYP2C9, CYP2C19, CYP2D6 või CYP3A4 substraatide metabolismi inimese maksa mikrosoomides, osutades sellele, et nende tsütokroomsete P450 ensüümide poolt metaboliseeritavate ravimite farmakokineetilisi omadusi see toimeaine tõenäoliselt ei mõjuta.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Rapiscani kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatseid pre- ja postnataalse arengu kohta ei ole läbi viidud. Embrüo/loote arengu uuringutes täheldati lootetoksilisust, kuid mitte teratogeensust (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimestele ei ole teada. Rapiscani ei tohi kasutada raseduse ajal, väljaarvatud ilmse vajalikkuse korral.

Imetamine

Ei ole teada, kas regadenosoon eritub rinnapiima. Loomkatsetes ei ole uuritud regadenosooni imendumist piima. Rinnaga toitmise katkestamine või ravi katkestamine/jätkamine Rapiscaniga tuleb otsustada arvestades imetamise kasu lapsele ja ravi kasu naisele. Pärast Rapiscani manustamist ei tohi naine imetada vähemalt kümme tundi (see tähendab, vähemalt viiekordse plasmast kõrvaldamise poolestusaja vältel).

Fertiilsus

Fertiilsusuuringuid Rapiscaniga ei ole läbi viidud (vt lõik 5.3).

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Rapiscani manustamine võib lühikest aega pärast manustamist põhjustada selliseid kõrvaltoimeid nagu pearinglus, peavalu ja düspnoe (vt lõik 4.8). Siiski on enamik kõrvaltoimeid kerged ja mööduvad ning lahenevad 30 minuti jooksul pärast Rapiscani saamist. Seetõttu eeldatakse, et Rapiscanil ei ole või on ebaoluline toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele pärast uuringu lõppu ja nimetatud kõrvaltoimete taandumist.

4.8Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Kliinilistes uuringutes olid Rapiscani saanud enamikul patsientidel tekkinud kõrvaltoimed kerged, mööduvad (lahenesid tavaliselt 30 minuti jooksul pärast Rapiscani saamist) ega vajanud meditsiinilist sekkumist. Kõrvaltoimed tekkisid ligikaudu 80% patsientidest. Kliinilises uuringus kokku 1651-l patsiendil / uuringus osalejal kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed olid: düspnoe (29%), peavalu (27%), nahaõhetus (23%), valu rindkeres (19%), ST-segmendi muutused elektrokardiogrammis (18%), ebamugavustunne maos ja seedetraktis (15%) ja pearinglus (11%).

Rapiscan võib põhjustada müokardi isheemiat (mis võib kutsuda esile surmaga lõppevat südameseiskumist, eluohtlikke ventrikulaarseid arütmiaid ja müokardiinfarkti), minestust ja mööduvaid isheemilisi hooge esile kutsuvat hüpotensiooni, hüpertensiooni ja hüpertensiivseid kriise põhjustavat kõrgenenud vererõhku, SA/AV-sõlme blokaadi, mis toob kaasa esimese, teise või kolmanda astme AV-blokaadi või sekkumist nõudvat siinusbradükardiat (vt lõik 4.4). Ülitundlikkusnähud (lööve, nõgestõbi, angioödeem, anafülaksia ja/või pitsitustunne kõris) võivad tekkida kohe või hiljem. Rapiscani tõsiste või püsivate kõrvaltoimete leevendamiseks võib kasutada aminofülliini, kuid seda ei tohi kasutada ainult Rapiscani esilekutsutud krambihoo lõpetamiseks (vt lõik 4.4).

Kõrvaltoimete tabel

Regadenosooni kõrvaltoimete hinnang põhineb kliinilistest uuringutest ja turustamisjärgsest kogemusest saadud ohutusandmetel. Allolevas tabelis on nimetatud kõik kõrvaltoimed ja need on loendatud organsüsteemi klasside ja esinemissageduse järgi. Esinemissagedused on määratletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100) ja harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000). Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Immuunsüsteemi häired

Aeg-ajalt

Ülitundlikkusreaktsioonid, sealhulgas lööve, nõgestõbi, angioödeem, anafülaksia

 

ja/või pitsitustunne kõris

Psühhiaatrilised häired

Aeg-ajalt

Ärevus, insomnia

Närvisüsteemi häired

 

Väga sage

Peavalu, pearinglus

Sage

Paresteesia, hüpoesteesia, maitsetundlikkuse häired

Aeg-ajalt

Krambid, minestus, mööduv isheemiline hoog, vastuse puudumine ärritusele,

 

väiksem teadvusaste, värin, somnolentsus

Harv

Insult

Silma kahjustused

 

Aeg-ajalt

Hägustunud nägemine, silmavalu

Kõrva ja labürindi

kahjustused

Aeg-ajalt

Tinnitus

Südame häired

 

Väga sage

ST-segmendi muutused elektrokardiogrammis

Sage

Stenokardia, atrioventrikulaarne blokaad, tahhükardia, palpitatsioonid, muud nihked

 

EKG-s, sh korrigeeritud QT-intervalli pikenemine elektrokardiogrammis

Aeg-ajalt

Südameseiskus, müokardiinfarkt, täielik AV-blokaad, bradükardia, kodade laperdus,

 

uus, süvenev või korduv kodade virvendus

Vaskulaarsed häired

 

Väga sage

Nahaõhetus

Sage

Hüpotensioon

Aeg-ajalt

Hüpertensioon, kahvatus, külmatunne jäsemetes

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Väga sage

Düspnoe

 

Sage

Pitsitustunne kurgus, kurguärritus, köha

Aeg-ajalt

Tahhüpnoe, vilistav hingamine

Teadmata

Bronhospasm, hingamise seiskumine

Seedetrakti häired

 

Väga sage

Ebamugavustunne maos ja seedetraktis

Sage

Oksendamine, iiveldus, ebamugavustunne suus

Aeg-ajalt

Kõhupuhitus, kõhulahtisus, roojapidamatus

Naha ja nahaaluskoe

kahjustused

Sage

Liighigistus

Aeg-ajalt

Erüteem

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Sage

Valu seljas, kaelas või lõualuus, valu jäsemetes, ebamugavustunne lihastes ja luudes

 

 

Aeg-ajalt

Artralgia

Üldised häired ja

manustamiskoha reaktsioonid

Väga sage

Valu rindkeres

Sage

Haiglane enesetunne, asteenia

Aeg-ajalt

Valu süstekohal, üldine kehavalu

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Farmakoloogiliste koormusainete poolt esile kutsutav isheemia võib põhjustada surmaga lõppevat südameseiskumist, eluohtlikke ventrikulaarseid arütmiaid ja müokardiinfarkti. Enne Rapiscani manustamist peavad olema valmis pandud elustamisseadmed ja kohal peab viibima väljaõppinud personal (vt lõik 4.4).

Sinuatriaalsõlme ja atrioventrikulaarsõlme blokaad

Adenosiiniretseptorite agonistid, sh Rapiscan, võivad suruda maha SA- ja AV-sõlmi ning põhjustada esimese, teise või kolmanda astme atrioventrikulaarset blokaadi või siinusbradükardiat, mis võivad nõuda meditsiinilist sekkumist. Kliinilistes uuringutes tekkis esimese astme AV-blokaad (PR-i pikenemine >220 msek) 3% patsientidest kahe tunni jooksul pärast Rapiscani manustamist; pöörduv teise astme AV-blokaad koos ühe vahelejäänud südamelöögiga tekkis Rapiscani saaval ühel patsiendil. Turustamisjärgses kogemuses on teatatud kolmanda astme südameblokaadist ja asüstooliast, mis tekkisid mõne minuti jooksul pärast Rapiscani manustamist.

Hüpotensioon

Adenosiiniretseptorite agonistid, sh Rapiscan, tekitavad arterite vasodilatatsiooni ja hüpotensiooni. Kliinilistes uuringutes alanes süstoolne vererõhk (>35 mm Hg) 7% patsientidest ja diastoolne vererõhk (>25 mm Hg) 4% patsientidest 45 minuti jooksul pärast Rapiscani manustamist. Tõsise hüpotensiooni oht võib olla suurem patsientidel, kellel esineb autonoomne düsfunktsioon, hüpovoleemia, vasaku pärgarteri peatüve stenoos, klapistenoosiga südamehaigus, perikardiit või perikardiaalne efusioon või stenootiline unearterihaigus koos tserebrovaskulaarse puudulikkusega. Turustamisjärgselt on teatatud minestusest ja mööduvatest isheemilistest hoogudest.

Vererõhu tõus

Kliinilistes uuringutes täheldati süstoolse vererõhu tõusu (≥ 50 mm Hg) 0,7% patsientidest ja diastoolse vererõhu tõusu (≥ 30 mm Hg) 0,5% patsientidest. Enamik vererõhu tõuse möödus 10 kuni 15 minutiga, kuid mõnel juhul täheldati kõrgenenud vererõhku ka 45 minuti möödumisel manustamisest.

Pikenenud QT-intervalli sündroom

Regadenosoon suurendab sümpaatilist toonust, mis põhjustab pulsi kiirenemist ja QT-intervalli lühenemist. Pika QT sündroomiga patsientidel võib sümpaatiline stimuleerimine põhjustada QT- intervalli vähemat lühenemist kui on normaalne ning võib põhjustada isegi QT-intervalli paradoksaalset pikenemist. Nendel patsientidel võib tekkida “R-sakk-T-lainel“ -sündroomi fenomen, mille korral südame ekstralöök katkestab eellöögi T-laine ja see suurendab ventrikulaarse tahhüarütmia tekkimise ohtu.

Peavalu

Peavalu esines 27% patsientidel, kes said kliinilistes uuringutes Rapiscani. Peavalu peeti tõsiseks 3% uuritavatel.

Eakad patsiendid

Eakatel patsientidel (≥75-aastased; n = 321) on kõrvaltoimete profiil samasugune nagu noorematel patsientidel (<65-aastased; n = 1016), kuid neil esines hüpotensiooni sagedamini (2% versus <1%).

4.9Üleannustamine

Tervete vabatahtlikega läbi viidud uuringus muutusid nahaõhetus, pearinglus ja pulsi kiirenemine talumatuks regadenosooni annuste korral, mis olid suuremad kui 0,02 mg/kg.

Ravi

Rapiscani tõsiste või püsivate kõrvaltoimete leevendamiseks võib kasutada aminofülliini (vt lõik 4.4).

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: südameravi, muud südamepreparaadid, ATC-kood: C01EB21

Toimemehhanism

Regadenosoon on madala afiinsusega agonist (Ki ≈ 1,3 µM) A2A adenosiiniretseptori suhtes, vähemalt kümnekordselt madalama afiinsusega A1 adenosiiniretseptori suhtes (Ki > 16,5 µM) ja väga madala või üleüldse puuduva afiinsusega A2B ja A3 adenosiiniretseptorite suhtes. A2A adenosiiniretseptori

aktiveerimine põhjustab pärgarteri vasodilatatsiooni ja suurendab pärgarteri verevoolu mahtkiirust (CBF). Vaatamata madalale afiinsusele A2A adenosiiniretseptori suhtes võib regadenosoon suurel

määral suurendada pärgarteri verevoolujuhtivust rottide ja merisigade isoleeritud südametes; EC50

väärtused on vastavalt 6,4 nM ja 6,7-18,6 nM. Regadenosoon suurendab selektiivselt (≥215 korda) koronaarset konduktiivsust (A2A poolt vahendatud vastus) võrreldes südame AV-sõlme

elektrijuhtivusega (A1 poolt vahendatud vastus), nagu näitas AV konduktsiooniaja (roti süda) või S-H-

intervalli (merisea süda) mõõtmine. Narkoosis oleval koeral suurendab regadenosoon verevoolu eelkõige pärgarteris ning vähem perifeersetes (esijalad, aju, kopsud) arterivõrgustikes.

Farmakodünaamilised toimed

Pärgarteri verevool

Regadenosoon põhjustab CBF-i kiiret suurenemist, mis kestab lühikest aega. Patsientidel, kellel kateteriseeriti pärgarterit, kasutati impulsslainelist Dopleri ultrasonograafiat, et mõõta CBF-i keskmist tippkiirust (APV) enne ja 30 minutit pärast Rapiscani (400 mikrogrammi intravenoosselt) manustamist. Keskmine APV suurenes 30 sekundiga rohkem kui kahekordseks võrreldes algnäiduga ja vähenes 10 minutiga vähem kui pooleni maksimaalsest toimest (vt lõik 5.2).

Radioaktiivse ravimi neeldumine müokardi vastab proportsionaalselt CBF-ile. Et regadenosoon suurendab verevoolu normaalsetes pärgarterites ja vähe või üldse mitte stenootilistes arterites, põhjustab regadenosoon radioaktiivse ravimi suhteliselt vähesemat imendumist vaskulaarpiirkondades, mida varustavad verega stenootilised arterid. Seega on radioaktiivse ravimi neeldumine müokardi pärast Rapiscani manustamist intensiivsem piirkondades, mida voolutavad verega normaalsed, mitte stenootilised arterid.

Hemodünaamilised toimed

Enamikul patsientidest tekib kiire pulsisageduse tõus. Suurim keskmine muutus võrreldes algnäitajaga (21 lööki/min) tekib ligikaudu ühe minuti jooksul pärast Rapiscani manustamist. Pulsisagedus langeb tagasi algväärtuseni kümne minuti jooksul. Süstoolse ja diastoolse vererõhu muutused olid erinevad;

suurim keskmine süstoolse rõhu muutus −3 mm Hg ja diastoolse rõhu muutus −4 mm Hg tekkis ligikaudu üks minut pärast Rapiscani manustamist. Mõnedel patsientidel on esinenud vererõhu kõrgenemine (maksimaalne süstoolne vererõhk 240 mm Hg ja maksimaalne diastoolne vererõhk 138 mm Hg).

Respiratoorsed toimed

A2B ja A3 adenosiiniretseptorid on vastuvõtlikel inimestel (nt astmaatikutel) seotud

bronhokonstriktsiooni patofüsioloogiaga. In vitro uuringutes ilmnes regadenosoonil vähene seondumise afiinsus A2B ja A3 adenosiiniretseptorite suhtes. FEV1 vähenemise > 15% lähtenäitajatest

esinemissagedust pärast Rapiscani manustamist hinnati kolmes randomiseeritud ja kontrollitud kliinilises uuringus. Esimeses uuringus, milles osales 49 mõõduka kuni tõsise astmega COPD-ga patsienti, oli FEV1 vähenemise > 15% lähtenäitajatest esinemissagedus pärast Rapiscani ja platseebo

manustamist vastavalt 12% ja 6% (p = 0.31). Teises uuringus, milles osales 48 kerge kuni mõõduka astmega astmaga patsienti, kellel olid eelnevalt teadaolevalt tekkinud bronhokonstriktsiooni reaktsioonid adenosiini monofosfaadi manustamisel, oli FEV1 vähenemise > 15% lähtenäitajatest

esinemissagedus ühesugune (4%) nii pärast Rapiscani kui ka platseebo annustamist. Kolmandas uuringus 1009 patsiendiga, kellel oli kerge või mõõdukas astma (n = 537) ja mõõdukas või raske krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (n = 472), oli FEV1 vähenemise > 15% lähtenäitajatest

esinemissagedus pärast Rapiscani ja platseebo annustamist astmaga patsientidel (p = 0,15) vastavalt 1,1% ja 2,9% ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel (p = 0,58) vastavalt 4,2% ja 5,4%. Esimeses ja teises uuringus esines pärast Rapiscani annustamist kõrvaltoimena düspnoe (61% COPD-ga patsientidel ja 34%-l astmaga patsientidel); platseebo annustamise järgselt ei tekkinud düspnoed ühelgi patsiendil. Kolmandas uuringus esines düspnoed pärast Rapiscani manustamist sagedamini (18% kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidest; 11% astmaga patsientidest) kui platseebo kasutamisel, kuid väiksema sagedusega kui kliinilise väljatöötamise ajal (vt lõik 4.8). Astmaga patsientidel ilmnes haiguse raskusastme suurenemise seos düspnoe sagenemisega, kuid mitte kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel. Bronhodilataatorravi kasutamises sümptomite tekkimisel Rapiscani ja platseebo rühmas erinevusi ei olnud. Düspnoe ei olnud korrelatiivselt seotud FEV1 vähenemisega.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Kliinilistes uuringutes on ilmnenud Rapiscani efektiivsus ja ohutus patsientidel, kellele on näidustatud farmokoloogilise koormusradionukliidi abil läbiviidav müokardi perfusiooni kuvauuring.

Rapiscani ohutust ja efektiivsust määrati võrreldes adenosiiniga kahes randomiseeritud, topeltpimedas uuringus (ADVANCE MPI 1 ja ADVANCE MPI 2) 2015-l patsiendil, kellel esines teadaolev või kahtlustatav pärgarteritõbi ning kes olid suunatud farmokoloogilise koormusradionukliidi abil läbiviidavale müokardi perfusiooni kuvauuringule, mis oli kliiniliselt näidustatud. Nendest patsientidest 1871-l peeti skaneeringuid sobivaks esmase efektiivsuse hindamiseks, sh 1294 (69%) meest ja 577 (31%) naist, kelle keskmine eluiga oli 66 aastat (vanusevahemikus 26-93 eluaastat). Igal patsiendil tehti esimene koormusskaneering kasutades adenosiini (6-minutiline infusioon annusega 0,14 mg/kg/min, koormuseta) koos radionukliidi kasutava SPECT (üksiku footoni emissiooni kompuutertomograafia) hõiveprotokolliga. Pärast esimest skaneerimist randomiseeriti patsiendid kas Rapiscani või adenosiini saavasse rühma ja neile tehti teine koormusskaneering sama radionukliidi kasutava hõiveprotokolliga, mida kasutati esimesel skaneerimisel. Kahe skaneerimise vahele jäi keskmiselt 7 päeva (vahemikus 1-104 päeva).

Anamneesis kõige sagedamini esinenud kardiovaskulaarsete haiguste hulka kuulusid hüpertensioon (81%), koronaaršunteerimine, perkutaanne transluminaalne koronaarangioplastika (PTCA) või stent (51%), stenokardia (63%) ning läbipõetud müokardiinfarkt (41%) või arütmia (33%); teiste haiguste hulka kuulusid diabeet (32%) ja COPD (5%). Uuringusse ei kaasatud patsiente, kellel oli hiljuti esinenud tõsine mittekontrollitav ventrikulaarne arütmia, müokardiinfarkt või ebastabiilne stenokardia; kunagi esinenud tõsisem kui esimese astme AV-blokaad, sümptomaatiline bradükardia, siinussõlme düsfunktsioon või kellel oli südametransplantaat. Mõned patsiendid kasutasid skaneerimispäeval kardioaktiivseid ravimeid, sh β-blokaatoreid (18%), kaltsiumikanali blokaatoreid (9%) ja nitraate (6%).

Kuvauuringu lepped

Rapiscani kasutamisel tehtud skaneeringuid ja adenosiini kasutamisel tehtud skaneeringuid võrreldi järgmiselt. Kasutatava 17-segmendilise mudeli abil arvutati pöörduvat perfusioonidefekti näitavate segmentide arv esimese adenosiiniuuringu kohta ja randomiseeritud uuringu kohta, kus kasutati kas Rapiscani või adenosiini. Kogu uuringu kohta kokku ilmnes esimesel skaneerimisel pöörduvate defektidega segmente 68%-l patsientidel 0-1 segmenti, 24%-l 2-4 segmenti ja 9%-l oli ≥5 segmenti. Rapiscani või adenosiini kasutamisel saadud skaneeringute leppemäära arvutamiseks võrreldes esimese adenosiiniskaneeringuga määrati kindlaks see, kui sageli määrati igasse esimesse adenosiinikategooriasse (0-1, 2-4, 5-17 pöörduvat segmenti) kuulunud patsiendid samasse kategooriasse ka randomiseeritud skaneeringul. Rapiscani ja adenosiini leppemäärad arvutati keskmiste leppemääradena kõigi kolme kategooria kohta, mis määratleti esimesel skaneerimisel. Uuringud ADVANCE MPI 1 ja ADVANCE MPI 2 näitasid nii eraldi kui ka kombineeritult, et pöörduvate perfusioonianomaaliate hindamisel on Rapiscan ja adenosiin sarnase toimega.

 

ADVANCE

ADVANCE

Kombineeritud

 

MPI 1

MPI 2

uuringud

 

(n = 1113)

(n = 758)

(n = 1871)

Adenosiin–adenosiini leppemäär (± SE)

61 ± 3%

64 ± 4%

62 ± 3%

Patsientide arv (n)

Adenosiin–Rapiscani leppemäär (± SE)

62 ± 2%

63 ± 3%

63 ± 2%

Patsientide arv (n)

Määra erinevus (Rapiscan–adenosiin) (± SE)

1 ± 4%

-1 ± 5%

0 ± 3%

95% usaldusintervall

-7,5; 9.2%

-11,2; 8,7%

-6,2; 6,8%

Uuringutes ADVANCE MPI 1 ja ADVANCE MPI 2 olid kolme pimemenetlusega kaetud hindaja keskmise skoori Cicchetti-Allisoni ja Fleiss-Coheni kaalutud kappad isheemia suurusekategooria suhtes (pidamata tavalises puhkeolekus neeldumise segmente ja koormuse korral neeldumise kerget/ebamäärast vähenemist isheemilisteks) regadenosooni kombineeritud uuringutes adenosiiniskaneeringuga mõõdukad, vastavalt 0,53 ja 0,61; samuti kahe järjestikuse adenosiiniskaneeringu kaalutud kappad, mis olid vastavalt 0,50 ja 0,55.

Kofeiini toime

Uuringus täiskasvanud patsientidega, kellel kasutati Rapiscani farmakoloogilise koormusainena müokardi perfusiooni kuvauuringul (MPI) radionukliidide abil ja kes randomiseeriti kas platseebo (n = 66) või kofeiini (200 mg, n = 70 või 400 mg, n = 71) manustamiseks 90 minutit enne uuringut,

häiris kofeiin diagnostika täpsust pöörduvate perfusioonidefektide avastamisel (p < 0,001). Rapiscaniga kasutatud 200 mg ja 400 mg kofeiini rühma vahel statistilisi erinevusi ei olnud. 200 mg või 400 mg kofeiini ei mõjutanud ka regadenosooni kontsentratsioone plasmas.

Ohutuse ja taluvuse hindamine

Uuringutes ADVANCE MPI 1 ja ADVANCE MPI 2 olid Rapiscani võrdlemisel adenosiiniga statistiliselt olulised järgmised fikseeritud ohutuse ja taluvuse lõppnäitajad: (1) sümptomirühmades, kuhu kuulusid nahaõhetus, valu rindkeres ja düspnoe, oli koguskoor nii nende sümptomite esinemise kui ka tõsiduse kohta Rapiscanil väiksem (0,9 ± 0,03) kui adenosiinil (1,3 ± 0,05); (2) sümptomirühmades, kuhu kuulusid nahaõhetus (21% vs 32%), valu rindkeres (28% vs 40%) ning valu kurgus, kaelas või lõualuus (7% vs 13%), oli esinemissagedus Rapiscani kasutamisel väiksem; peavalu (25% vs 16%) esinemissagedus oli Rapiscani kasutamisel suurem.

Lapsed

Euroopa Ravimiamet on peatanud kohustuse esitada Rapiscaniga läbi viidud uuringute tulemused laste ühe või mitme alarühma kohta müokardi perfusioonihäirete korral (teave lastel kasutamise kohta: vt lõik 4.2).

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Rapiscani manustatakse intravenoosse süstimise teel. Regadenosooni plasmakontsentratsiooni ja aja

profiil tervetel vabatahtlikel on olemuselt multieksponentsiaalne ja seda iseloomustab kõige paremini 3-kambriline mudel. Regadenosooni maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 1 kuni 4 minutit pärast Rapiscani süstimist ja paralleelselt toimub ka farmakodünaamilise vastuse kujunema hakkamine (vt lõik 5.1). Selle esimese faasi poolestusaeg on ligikaudu 2 kuni 4 minutit. Järgneb keskmine faas, milles poolestusaeg on keskmiselt 30 minutit ja sellega kattub farmakodünaamilise toime vähenemine. Lõppfaasis plasmakontsetratsioon väheneb ja poolestusaeg on ligikaudu 2 tundi. Annusevahemikus 0,003-0,02 mg/kg (või ligikaudu 0,18-1,2 mg) ei ilmne tervetel uuritavatel kliirensi, lõpliku poolestusaja ega jaotusruumala sõltuvust annusest.

Jaotumine

Regadenosoon seondub mõõdukalt inimese plasmavalkudega (25-30%).

Biotransformatsioon

Regadenosooni metabolism inimestel ei ole teada. Roti, koera ja inimese maksa mikrosoomide ning

inimese hepatotsüütide inkubeerimisel ei tuvastatud regadenosooni metaboliite. 14C-radiomärgistatud regadenosooni intravenoossel manustamisel rottidele ja koertele eritus suurem osa radioaktiivsusest (85-96%) muutumatu regadenosooni kujul. Need leiud osutavad sellele, et regadenosooni metabolism ei mängi regadenosooni elimineerimisel suurt rolli.

Eritumine

Tervetel vabatahtlikel eritub 57% regadenosoonist muutumatul kujul uriini kaudu (vahemik 19-77%) ja keskmine plasma neerukliirens on ligikaudu 450 ml/min, st suurem kui glomerulaarse filtratsiooni kiirus. See näitab, et neerutorukeste sekretsioon mängib rolli regadenosooni elimineerimisel.

Patsientide erirühmad

Uuringurühmade farmakokineetiline analüüs, kuhu kuulusid andmed uuringus osalejate ja patsientide kohta, näitas, et regadenosooni kliirens väheneb paralleelselt kreatiniinikliirensi (CLcr) aeglustumisega

ja suureneb kehakaalu suurenemisega. Vanus, sugu ja rass omavad minimaalset toimet regadenosooni farmakokineetikale.

Neerukahjustus

Regadenosooni mõju uuriti 18-l erineva neerufunktsiooni kahjustuse astmega uuritaval ja 6-l tervel uuritaval. Võrreldes tervete uuritavatega (CLcr ≥80 ml/min) vähenes regadenosoonifraktsiooni muutumatul kujul eritumine uriini kaudu ja neerukliirens vastavalt neerukahjustuse süvenemisastmele kergest (CLcr 50 kuni <80 ml/min) mõõduka (CLcr 30 kuni <50 ml/min) kuni tõsise neerukahjustuseni

(CLcr <30 ml/min), põhjustades elimineerimise poolestusaegade ja AUC-i väärtuste suurenemist. Siiski

olid maksimaalsed plasmakontsentratsioonid ja ka jaotusruumalade hinnangulised väärtused kõikides rühmades sarnased. Plasmakontsentratsiooni ja aja profiilid ei muutunud märkimisväärselt lühikest aega pärast annustamist, kui toimub enamik farmakoloogilistest toimetest. Annuse kohandamine neerukahjustusega patsientidel ei ole vajalik.

Regadenosooni farmakokineetikat ei ole hinnatud dialüüsi saavatel patsientidel.

Maksakahjustus

Rohkem kui 55% regadenosooni annusest eritub muutumatul kujul uriini kaudu ja tegurid, mis vähendavad kliirensit, ei mõjuta plasmakontsentratsiooni lühikest aega pärast annustamist, kui toimub enamik farmakoloogilistest toimetest. Regadenosooni farmakokineetilisi näitajaid ei ole spetsiaalselt hinnatud erinevate maksakahjustuse astmetega uuringus osalejatel. Kahest 3. faasi kliinilisest uuringust saadud andmete post-hoc-analüüs näitas siiski, et regadenosooni farmakokineetika ei muutunud väikeses patsientide alarühmas, kus laboratoorsed analüüsid lubasid oletada kahjustunud maksafunktsiooni (2,5-kordne transaminaasi tõus või 1,5kordne seerumi bilirubiini või protrombiiniaja suurenemine). Annuse kohandamine maksakahjustusega patsientidel ei ole vajalik.

Eakad patsiendid

Vastavalt uuritavate farmakokineetilisele analüüsile on vanuse mõju regadenosooni farmakokineetikale väike. Annuse kohandamine eakatel patsientidel ei ole vajalik.

Lapsed

Regadenosooni farmakokineetilisi näitajaid ei ole lastel (<18-aastased) veel uuritud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

 

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ega embrüo/loote arengu

mittekliinilised

uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Rottidel ja küülikutel täheldati

toksilise toime

märke emasloomale ja lootele (loote kaalu vähenemine, luustumise hilinemine [rottidel], väiksem pesakond ja elusloodete arv [küülikutel]), kuid teratogeensust ei esinenud. Lootetoksilisust täheldati regadenosooni korduva igapäevase manustamise järgselt, kuid annustes, mis olid tunduvalt suuremad, kui inimeste soovitatav annus. Fertiilsuse ega sünnieelseid ja sünnijärgseid uuringuid ei ole läbi viidud.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Dinaatriumfosfaatdihüdraat

Naatriumdivesinikfosfaatmonohüdraat

Propüleenglükool

Dinaatriumedetaat

Süstevesi

6.2Sobimatus

Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.

6.3Kõlblikkusaeg

4 aastat

6.4Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

5 ml lahus ühekordseks kasutamiseks 1. tüüpi klaasviaalis, millel on (butüül)kummist kork ja alumiiniumist hermeetiline kate.

Pakendi suurus: 1 viaal.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Seda ravimit tuleb enne manustamist visuaalselt kontrollida hõljuvate osakeste ja värvimuutuste suhtes.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Rapidscan Pharma Solutions EU Ltd.

Regent’s Place

338 Euston Road

London NW1 3BT Ühendkuningriik

8.MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/10/643/001

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 06/09/2010

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 24/04/2015

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on Euroopa Ravimiameti kodulehel http://www.ema.europa.eu.

Kommentaarid

A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z
  • Abi
  • Get it on Google Play
  • Meist
  • Info on site by:

  • Presented by RXed.eu

  • 27558

    retseptiravimite loetelu