Estonian
A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z

Tekturna (aliskiren) – Ravimi omaduste kokkuvõte - C09XA02

Updated on site: 10-Oct-2017

Ravimi nimetusTekturna
ATC koodC09XA02
Toimeainealiskiren
TootjaNovartis Europharm Ltd.

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Tekturna 150 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 150 mg aliskireeni (hemifumaraadina). Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett

Heleroosa, kaksikkumer, ümmargune tablett, mille ühel poolel on märge „IL” ja t is l „NVR”.

lõppenud

4.KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Tekturna’t tuleb võtta k

 

müügiluba

s kerge ei ega üks kord ööpäevas, soovitatavalt iga päev samal ajal.

Tekturna’t ei tohi võtta k

s greipfruudi mahlaga.

Neerukahjustus

on

 

RavimilLapsed (alla 18-aastased)

 

 

Arteriaalse hüpertensiooni ravi.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Tekturna soovitatav annus on 150 mg üks kord ööpäevas. Patsientidel, kellel ei ole saavutatud piisavat vererõhu langust, võib annust suurendada 300 mg-ni üks kord ööpäevas.

Antihüpertensiivne toime ilmneb kahe nädala jooksul (85...90%) pärast ravi alustamist annuses 150 mg üks kord ööpäevas.

Tekturna’t võib kasutada monoteraapiana või kombinatsioonis teiste antihüpertensiivsete ravimitega (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Kerge kuni raske neerukahjustusega patsientidel ei ole vaja algannust muuta (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus

Kerge kuni raske maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja algannust muuta (vt lõik 5.2).

E k d p tsiendid (üle 65-aastased)

Eakatel patsientidel ei ole vaja algannust muuta.

Tekturna’t ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu (vt lõik 5.2).

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Aliskireenravi ajal esinenud angioödeem.

Raseduse esimene ja teine trimester (vt lõik 4.6).

Aliskireeni samaaegne kasutamine tsüklosporiiniga, mis on tugev P-gp inhibiitor ja teiste tugevate P- gp inhibiitoritega (kinidiin, verapamiil) on vastunäidustatud (vt lõik 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ravi ajal aliskireeniga esineb suurenenud hüperkaleemia risk patsientidel, kes saavad teisi reniin- angiotensiini süsteemi (RAS) inhibeerivaid ravimeid ja/või kellel on vähenenud neerufunktsioon ja/või diabetes mellitus.

Tõsise kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidel tuleb aliskireeni kasutada ettevaat sega (New

Yorgi Südamearstide Assotsiatsiooni [NYSA] klass III-IV).

 

Tugeva ja püsiva kõhulahtisuse tekkimisel tuleb ravi Tekturna’ga katkestada.

 

lõppenud

Angioödeem

Sarnaselt teiste reniin-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimitega on ka aliskireeniga ravitud patsientidel kirjeldatud angioödeemi. Angioödeemi tekkimisel tuleb Tekturna kasutamine kohe

lõpetada ning alustada sobivat ravi ja jälgimist kuni sümptomite täie iku ja püsiva taandumiseni.

Naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega patsiendid

Keele, glotise või kõri haaratuse korral tuleb manustada adrenaliini. Lisaks tuleb rakendada abinõusid hingamisteede avatuna hoidmiseks.müügiluba

Väljendunud naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega (nt di reetik mi suuri annuseid saavatel)

patsientidel võib Tekturna-ravi alustamise järgselt tekk da sümptomaatiline hüpotensioon. See seisund

tuleb korrigeerida enne Tekturna manustamist või tu eb ravi alustada hoolika meditsiinilise jälgimise all.

Neerukahjustus

Kliinilistes uuringutes ei ole uuritud Tekturna kasutamist hüpertensiivsetel patsientidel, kellel on raske neerukahjustus (seerumi kreatiniinisisaldus ≥ 150 µmol/l või 1,70 mg/dl naistel ja ≥ 177 µmol/l või 2,00 mg/dl meestel ja/või glomerulaarfiltratsiooni kiirus < 30 ml/min), anamneesis dialüüs,

Nagu teiste reniin-angi tensiin süsteemi mõjutavate ravimitega, tuleb ka aliskireeni manustamisega Ravimilolla ettevaatlik, kui samaaegselt esinevad neerutalitluse häireid soodustavad tegurid, nagu

nefrootiline sündroom või renovaskulaarne hüpertensioon. Raske neerukahjustusega hüpertensiivsete patsientide ravimisel tulebonolla ettevaatlik, kuna Tekturna kohta ohutusandmed puuduvad.

hüpovoleemia (tu eneb nt vere kaotusest, ägedast või pikaajalisest diarröast, pikaajalisest oksendamisest j s), südamehaigus, maksahaigus või neeruhaigus. Müügiloa saamise järgselt on teatatud al sk reenravi saanud riskigrupi patsientidel peale ravi katkestamist ägeda neerupuudulikkuse taastekkest. Igasuguste neerupuudulikkusele viitavate tunnuste korral tuleb aliskireeni võtmine koheselt lõpetada.

Neeru rteri stenoos

Puuduvad kontrollitud kliinilised andmed Tekturna kasutamise kohta ühe- või kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ainsat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsientidel. Nagu teiste reniin- angiotensiin süsteemi mõjutavate ravimitega on ka aliskireeniga ravitud patsientidel suurenenud risk neerupuudulikkuse ja akuutse neerukahjustuse tekkeks. Seetõttu tuleb suhtuda sellistesse patsientidesse ettevaatusega. Neerupuudulikkuse tekkimisel tuleb ravi lõpetada.

Keskmise tugevusega P-gp inhibiitorid

Ketokonasooli 200 mg manustamine koos 300 mg aliskireeniga viis aliskireeni AUC 76% suurenemiseni, P-gp inhibiitorid nagu ketokonasool peaksid koekontsentratsiooni rohkem suurendama kui plasmakontsentratsiooni. Seetõttu tuleb aliskireeni ja P-gp keskmise tugevusega inhibiitorite, nagu ketokonasool samaaegsel manustamisel olla ettevaatlik (vt lõik 4.5).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Tekturna’l puuduvad teadaolevad kliiniliselt olulised koostoimed ravimitega, mida sageli kasutatakse hüpertensiooni või diabeedi raviks.

Ravimid, mida on uuritud kliinilis-farmakokineetilistes uuringutes, on atsenokumarool, atenolool, tselekoksiib, pioglitasoon, allopurinool, isosorbiid-5-mononitraat, ramipriil ja hüdroklorotiasiid. Koostoimeid ei ole kindlaks tehtud.

Aliskireeni manustamisel koos valsartaani (↓28%), metformiini (↓28%), amlodipiini (↑29%) või tsimetidiiniga (↑19%) muutus Tekturna Cmax või AUC 20...30%. Koos atorvastatiiniga manustamisel suurenesid Tekturna püsikontsentratsiooni faasi AUC ja Cmax 50%. Tekturna samaaegsel manustamisel puudus oluline mõju atorvastatiini, valsartaani, metformiini või amlodipiini farmakokineetikale. Selle tulemusena ei ole vaja muuta Tekturna või teiste samaaegselt manustatavate ravimite annust.

Tekturna võib veidi vähendada digoksiini biosaadavust.

Esialgsed andmed näitavad, et irbesartaaniga võib väheneda Tekturna AUC ja Cmax.

Katseloomadel on kindlaks tehtud, et Tekturna biosaadavusel on määrava tähtsusega P-gp. P-gp indutseerijad (naistepuna, rifampitsiin) võivad seetõttu vähendada Tekturna biosaadavust.

CYP450–ga seotud koostoimed

 

lõppenud

 

 

Aliskireen ei inhibeeri CYP450 isoensüüme (CYP1A2, 2C8, 2C9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A). Aliskireen

 

müügiluba

 

ei indutseeri CYP3A4. Mistõttu aliskireen ei tohiks mõjutada ravimite süsteemset ekspositsiooni, mis

inhibeerivad või indutseerivad neid ensüüme või metaboliseer vad nende kaudu. Aliskireen

metaboliseerub minimaalselt tsütokroom P450 ensüüm de ka du. Seega vastastikkust mõju CYP450 isoensüümide inhibitsioonist või induktsioonist ei o e oodata. Siiski CYP3A4 inhibiitorid mõjutavad sageli ka P-gp. CYP3A4 inhibiitorite samaaegsel manustamisel, mis samuti inhibeerivad P-gp, võib oodata suurenenud aliskireeni ekspositsiooni (vt. all P- lükoproteiiniga seotud koostoimed).

P-glükoproteiiniga seotud koostoimed

Prekliinilistes uuringutes leiti, et MDR1/Mdr1a/1b (P-gp) on põhiline väljavoolusüsteem, mis osaleb aliskireeni soolde imendumises ja sapi erituses. P-gp indutseerijad (naistepuna, rifampitsiin) võivad

seega vähendada Tekturna biosaadavust. Kuigi aliskireeni kohta ei ole seda uuritud, on teada, et P-gp

 

on

kontrollib ka substraatide valikut koe omastamisel ja P-gp inhibiitorid võivad suurendada

kontsentratsiooni suhet k est plasmasse. Järelikult P-gp inhibiitorid võivad suurendada

koekontsentratsiooni r hkem kui plasmakontsentratsiooni. Ravimite võimalikud P-glükoproteiiniga

Ravimil

 

seotud koostoimed sõ tuvad tõenäoliselt selle transportsüsteemi inhibeerimise astmest.

P-gp substraadid ja nõrgad inhibiitorid

Ei ole täheldatud olulisi koostoimeid atenolooli, digoksiini, amlodipiini või tsimetidiiniga. Koos atorvastat n ga (80 mg) manustamisel suurenesid aliskireeni (300 mg) püsikontsentratsiooni seisundi AUC ja Cm x 50%.

Keskmise tugevusega P-gp inhibiitorid

Ketokonasooli (200 mg) manustamine koos aliskireeniga (300 mg) viis aliskireeni plasmakontsentratsiooni (AUC ja Cmax) 80% suurenemiseni. Prekliinilised uuringud näitavad, et aliskireeni ja ketokonasooli samaaegsel manustamisel suureneb aliskireeni imendumine seedetraktist ning väheneb eritumine sapiga. Aliskireeni plasmakontsentratsiooni muutus ketokonasooli toimel peaks jääma aliskireeni kahekordse annuse manustamisel saavutatava vahemiku piiridesse. Kontrollitud kliinilistes uuringutes on aliskireeni kuni 600 mg annused (600 mg on kaks korda suurem suurimast soovitatavast raviannusest) olnud hästi talutavad. Siiski, P-gp inhibiitorid peaksid koekontsentratsiooni rohkem suurendama kui plasmakontsentratsiooni. Seetõttu tuleb aliskireeni samaaegsel manustamisel ketokonasooli või teiste keskmise tugevusega P-gp inhibiitoritega olla ettevaatlik (itrakonasool, klaritromütsiin, telitromütsiin, erütromütsiin, amiodaroon).

Tugevad P-gp inhibiitorid

Ühekordsete annuste koostoimeuuring tervetel isikutel on näidanud, et tsüklosporiini (200 ja 600 mg) toimel suureneb 75 mg aliskireeni Cmax umbes 2,5 korda ning AUC ligikaudu 5 korda. Kasv võib olla kõrgem suuremate aliskireeni annuste korral. Seetõttu on aliskireeni ja tugevate P-gp inhibiitorite samaaegne kasutamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Furosemiid

Kui aliskeriini manustati koos furosemiidiga, vähenesid furosemiidi AUC ja Cmax vastavalt 28% ja 49%. Seetõttu on furosemiidravi alustamisel ja annuse kohandamisel soovitatav, et ravitoime oleks jälgitud, et vältida liiga väikese annuse kasutamist vedeliku ülekoormuse kliinilistes situatsioonides.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVAd)

lõppenud

 

Sarnaselt teiste reniin-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimitega võivad MSPVAd vähenda a aliskireeni antihüpertensiivset toimet. Mõnedel neerufunktsiooni langusega patsientidel (dehüdreerit d patsiendid või eakad patsiendid) võib aliskireeni ja MSPVAde samaaegne manustami e viia neerufunktsiooni täiendava halvenemiseni, sh võimaliku ägeda neerupuudulikkuse t kk i, mis on tavaliselt pöörduv. Seetõttu peab aliskireeni kombineerimisel MSPVAdega olema tt vaatlik, eriti eakate patsientide puhul.

Kaalium ja kaaliumisäästvad diureetikumid

Teiste reniini-angiotensiini süsteemi mõjutavate ainete kasutamiskogemuse p hjal võib

kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide, kaaliumit sisa davate soolaasendajate või müügiluba

teiste seerumi kaaliumisisaldust suurendavate ravimite (nt hep riini) s maaegsel kasutamisel suureneda kaaliumisisaldus seerumis. Kui nende samaaegne k sut mine on vajalik, tuleb olla ettevaatlik.

Greipfruudi mahl

Andmete vähesuse tõttu ei saa välistada võimalikku koostoimet greipfruudi mahla ja aliskireeni vahel. Tekturna’t ei tohi võtta koos greipfruudi mahla a.

Varfariin

Tekturna mõju varfariini farmakokineetikale ei ole kindlaks määratud.

Toit

 

Suure rasvasisaldusega toidud on oluliselt vähendanud Tekturna imendumist.

 

on

4.6 Rasedus ja imetami e

RavimilEi ole teada, kas aliskireen eritub rinnapiima. Tekturna eritus lakteerivate rottide piima. Seetõttu ei ole

Rasedus

 

Tekturna kasutam se kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Rottidel ja küülikutel ei olnud Tekturna teratogeenne (vt lõik 5.3). Teisi otseselt RAS’i mõjutavaid ravimeid on seostatud loote tõsiste väärarengute ja vastsündinu surmaga. Nagu ka teisi otseselt RAS’i mõjutavaid ravimeid, ei tohi Tekturna kasutada raseduse esimese trimestri ajal või rasedust planeerivatel naistel ning ravim on

v stunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõik 4.3). RAS’i mõjutavaid ravimeid

määr v d

rstid peaksid viljakas eas naisi teavitama nende ravimitega seotud võimalikust ohust

r seduse

j l. Kui ravi ajal ilmneb rasedus, tuleb Tekturna kasutamine järelikult lõpetada.

Imetamine

ravimi kasutamine imetavatel naistel soovitatav.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Ent autojuhtimisel või masinatega töötamisel tuleb meeles pidada, et igasugune antihüpertensiivne ravi võib mõnikord põhjustada pearinglust või väsimust. Tekturna ei oma märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

Tekturna ohutust on hinnatud enam kui 7800 patsiendil, kellest enam kui 2300 on ravi saanud üle 6 kuu ja enam kui 1200 üle 1 aasta. Kõrvaltoimete esinemissagedusel ei olnud seost soo, vanuse, kehamassi indeksi, rassi ega etnilise kuuluvusega. Tekturna-ravi puhul oli kuni 300 mg annuseni

kõrvaltoimete üldine esinemissagedus sarnane platseeboga. Kõrvaltoimed on üldiselt olnud kerged ja mööduva iseloomuga ning on vaid harva vajanud ravi katkestamist. Kõige sagedasem kõrvaltoime on kõhulahtisus.

Köha esinemissagedus oli sarnane platseebot (0,6%) ja Tekturna-ravi (0,9%) saanud patsientidel.

Kõrvaltoimed (tabel 1) on liigitatud esinemissageduse järgi, alustades kõige sagedasemast ning kasutades järgmist klassifikatsiooni: väga sage (≥1/10); sage (≥1/100, <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000, <1/100); harv (≥1/10 000, <1/1000); väga harv (<1/10 000), sealhulgas üksikjuhud. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Tabel 1

Seedetrakti häired

 

lõppenud

Sage:

Kõhulahtisus

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Aeg-ajalt:

Lööve

Harv:

Angioödeem

kolesterooli, tühja kõhuga triglütseriidide,müügilubatühja kõhuga glükoosi- või kusihappe sisaldusele.

Ravi ajal Tekturna’ga on esinenud angioödeemi. Kontrollitud kliinilistes uuringutes tekkis angioödeem ravi ajal Tekturna’ga harva ning esinemissaged s oli võrreldav platseebo või hüdroklorotiasiidiga. Müügiloa saamise järgselt on sam ti teatatud angioödeemi juhtudest (esinemissagedus teadmata). Patsiendid peavad katkestama ravi ja võtma ühendust arstiga, kui tekivad ükskõik millised allergilisele reaktsioonile viitavad nähud (eriti hingamis- või neelamisraskused või näo, jäsemete, silmade, huulte ja/või keele turse) (vt lõik 4.4).

Laboratoorsed leiud

Kontrollitud kliinilistes uuringutes tekkis Tekturna manustamisel harva standardsete laboratoorsete näitajate kliiniliselt olulisi muutusi. Hüpertensiivsete patsientidega läbiviidud kliinilistes uuringutes ei olnud Tekturna’l kliiniliseltonolulist mõju üldkolesterooli, kõrge tihedusega lipoproteiin (HDL)

Hemoglobiin ja hemat krit: Täheldati hemoglobiinisisalduse ja hematokriti vähest langust (keskmine Ravimilvähenemine vastava t umbes 0,05 mmol/l ja 0,16 mahuprotsenti). Ükski patsient ei katkestanud ravi

aneemia tõttu. Seda to met täheldatakse ka teiste reniin-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimite puhul, nagu ang otensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid ja angiotensiini retseptorite blokaator d.

Seerumi k aliumisisaldus: Seerumi kaaliumisisalduse suurenemine oli vähene ja tekkis harva

rteri lse hüpertensiooniga patsientidel, kes said raviks ainult Tekturna’t (0,9% võrreldes 0,6%-ga platseebo puhul). Seerumi kaaliumisisalduse suurenemist esines aga sagedamini (5,5%) uuringus, kus Tekturna’t kasutati kombinatsioonis AKE inhibiitoriga suhkurtõve patsientidel. Seetõttu tuleb kõigi RAS süsteemi mõjutavate ravimite kasutamisel neeruhaigusi, südamepuudulikkust või diabetes mellitus’t põdevatel patsientidel jälgida elektrolüütide sisaldust ja neerufunktsiooni.

Müügiloa saamise järgselt on teatatud neerufunktsiooni häiretest ja ägeda neerupuudulikkuse juhtudest riskigrupi patsientidel (vt lõik 4.4).

4.9 Üleannustamine

Ravimi üleannustamise kohta inimestel on vähe andmeid. Üleannustamise kõige tõenäolisem ilming on hüpotensioon, mis on seotud aliskireeni antihüpertensiivse toimega. Sümptomaatilise hüpotensiooni tekkimisel tuleb alustada toetavat ravi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Reniini inhibiitor, ATC-kood: C09XA02 lõppenud Aliskireen on suukaudselt aktiivne mittepeptiidse koostisega tugeva ja selektiivse otsese toimega
inimese reniini inhibiitor.
Ensüümi reniini inhibeerides pärsib aliskireen reniin-angiotensiini süsteemi aktivatsiooni, blokeerides angiotensinogeeni konversiooni angiotensiin I-ks ja vähendades angiotensiin I ja angiotensiin II sisaldust. Kui teised RAS’i inhibeerivad ained (AKE inhibiitorid ja angiotensiin II retse tori blokaatorid (ARB)) põhjustavad plasma reniini aktiivsuse (PRA) kompensatoorset suurenemist, väheneb hüpertensiivsetel patsientidel aliskireen-ravi tulemusena PRA igikaudu 50...80%. Sarnast
vähenemist täheldati aliskireeni kombineerimisel teiste antihüpertensiivsete ravimitega. Praegusel ajal pole teada PRA’le erineva mõju kliinilinemüügilubatähtsus.
Hüpertensioon
Hüpertensiivsetel patsientidel viis Tekturna 150 mg ja 300 mg annuste üks kord päevas manustamine nii süstoolse kui diastoolse vererõhu annusest sõltuva ang seni, mis püsis kogu 24-tunnise manustamisintervalli jooksul (toime püsimine varastel hommikutundidel) ning 300 mg annuse puhul oli keskmine maksimaalse ja minimaalse kontsentratsiooni suhe kuni 98%. 85...90% maksimaalsest vererõhku langetavast toimest täheldati 2 nädala möödudes. Antihüpertensiivne toime püsis pikaajalise ravi käigus ning ei sõltunud vanusest, soost, kehamassi indeksist ja etnilisest kuuluvusest. Tekturna kasutamist on uuritud 1864-l 65-aastasel ja vanemal patsiendil ning 426-l 75-aastasel ja vanemal patsiendil.
Tekturna monoteraapia uuringutes on täheldatud teiste antihüpertensiivsete ravimite rühmadega (AKE inhibiitorid ja ARB) võrreldavatonvererõhku langetavat toimet. Diureetikumiga (hüdroklorotiasiid – HCTZ) võrreldes langetas Tektur a 300 mg süstoolset/diastoolset vererõhku 17,0/12,3 mmHg võrra, võrreldes langusega 14,4/10,5 mmHg võrra HCTZ 25 mg toimel 12 ravinädala möödudes.
RavimilSuhkurtõvega hüpertens ivsetel patsientidel oli Tekturna monoteraapia ohutu ja efektiivne.
Kombinatsioonravi uuringud on olemas Tekturna lisamisel hüdroklorotiasiidile (diureetikum), ramipriil le (AKE inhibiitor), amlodipiinile (kaltsiumikanali blokaator), valsartaanile (angiotensiini retseptori antagonist) ja atenoloolile (beetablokaator). Need kombinatsioonid olid hästi talutavad. Hüdroklorotiasiidile ja ramipriilile lisamisel kutsus Tekturna esile aditiivse vererõhku langetava toime. P tsientidel, kellel ei olnud saavutatud piisavat ravivastust 5 mg kaltsiumikanali blokaatori amlodipiini k sut misel, tagas 150 mg Tekturna lisamine vererõhku langetava toime, mis saavutati sarnaselt amlodipiini annuse suurendamisega 10 mg-ni, kuid tursete esinemissagedus oli väiksem (aliskireen 150 mg/amlodipiin 5 mg 2,1% vs. amlodipiin 10 mg 11,2%). Kombinatsiooni mõju määravas spetsiaalse ülesehitusega uuringus kutsus Tekturna koos valsartaaniga (angiotensiini retseptori antagonist) esile aditiivse antihüpertensiivse toime.
Ülekaalulistel hüpertensiivsetel patsientidel, kellel ei saavutatud piisavat ravivastust HCTZ 25 mg kasutamisel, tagas 300 mg Tekturna lisamine täiendava vererõhu languse, mis oli võrreldav 300 mg irbesartaani või 10 mg amlodipiini lisamisel saavutatud toimega. Suhkurtõvega hüpertensiivsetel patsientidel viis Tekturna lisamine ramipriilravile täiendava vererõhu languseni, samal ajal kui Tekturna ja ramipriili kombinatsiooni kasutamisel oli köha esinemissagedus väiksem (1,8%) kui ramipriili kasutamisel (4,7%).
7

Kontrollitud kliinilistes uuringutes ravitud patsientidel ei ole leitud esimese annuse järgse hüpotensiooni esinemist või toimet pulsisagedusele. Ülemäärast vererõhu langust täheldati aeg-ajalt (0,1%) tüsistumata hüpertensiooniga patsientidel, kes said Tekturna’t monoteraapiana. Hüpotensioon tekkis aeg-ajalt (< 1%) ka kombinatsioonravi puhul teiste antihüpertensiivsete ravimitega. Paari nädala jooksul pärast ravi lõpetamist taastusid järkjärgult vererõhu algväärtused ilma tagasilöögiefektita vererõhu või PRA osas.

3-kuulises uuringus, kus osales 302 kerge stabiilse südamepuudulikkusega patsienti, kes said standardravi stabiilse südamepuudulikkuse korral, said lisaks Tekturna 150 mg’i, mis osutus hästi talutavaks. B-tüüpi natriureetilise peptiidi (BNP) tasemed langesid Tekturna poolel 25%, võrreldes platseeboga. Selle languse kliiniline tähtsus on siiski teadmata.

6-kuulises uuringus, kus osales 599 hüpertensiooniga, II tüüpi diabeediga ja nefropaatiaga patsienti, kes said 100 mg losartaani ja optimeeritud antihüpertensiivset foonravi, viis Tekturna 300 mg’i lisamine 20%-lise albumiin:kreatiniini suhte languseni uriinis (UACR), võrreldes platseeboga,

58 mg/mmol-lt 46 mg/mmol-le. Patsientide hulk, kellel albumiini ja kreatiniini suhe urii is vähe es algpunktist lõpp-punktini vähemalt 50%’i võrra, oli Tekturna korral 24,7% ja plats bo korral 12,5%. UACR-i languse kliinilist tähtsust ei ole kindlaks tehtud, kuna puudus toime vererõhule. Tekturna ei mõjutanud kreatiniini seerumi kontsentratsiooni, aga oli seotud kaaliumi seerumi kontsentratsiooni

≥ 6,0 mmol/1 suurenenud sagedusega (4,2% võrredles 1,9% platseebol), kuigi see ei olnud statistiliselt tähelepanuväärne.

Südame elektrofüsioloogia

Randomiseeritud, topeltpimedas, platseeboga ja akt vse võrdl sravimiga kontrollitud uuringus, kus kasutati standardset ja Holter-elektrokardiograafiat, ei teatatud ühestki toimest QT intervallile.

Tekturna kasulik toime suremusele ja kardiovaskulaarsele haigestumusele ning sihtorgani kahjustusele

on praegu teadmata.

müügiluba

lõppenud

 

 

 

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Pärast suukaudset manustamist saabub aliskireeni maksimaalne kontsentratsioon plasmas 1...3 tunni möödudes. Aliskireeni absoluutne biosaadavus on ligikaudu 2...3%. Kõrge rasvasisaldusega toit

 

on

vähendab Cmax kuni 85% ja AUC kuni 70%. Püsikontsentratsioon plasmas saabub 5...7 päeva jooksul

pärast ravimi üks kord päevas ma ustamist ning püsikontsentratsioon on umbes 2 korda suurem

algannuse manustamisel saavutatavast kontsentratsioonist.

Ravimil9 l/h.

 

Jaotumine

 

Intravenoosse manustamise järgselt on püsikontsentratsiooni faasi keskmine jaotusruumala umbes 135 liitrit, is näitab aliskireeni laialdast jaotumist ekstravaskulaarsesse ruumi. Aliskireeni seonduvus plasmavalkudega on õõdukas (47...51%) ja see ei sõltu kontsentratsioonist.

Met bolism ja eliminatsioon

Keskmine poolväärtusaeg on umbes 40 tundi (vahemik 34...41 tundi). Aliskireen eritub peamiselt muutum tul kujul väljaheitega (78%). Ligikaudu 1,4% suukaudsest koguannusest metaboliseeritakse. Selle metabolismi eest vastutav ensüüm on CYP3A4. Pärast suukaudset manustamist eritub ligikaudu 0,6% annusest uriiniga. Pärast intravenoosset manustamist on keskmine plasma kliirens ligikaudu

Lineaarsus/mittelineaarsus

Aliskireeni ekspositsioon suureneb ebaproportsionaalselt annuse suurenedes. Pärast üksikannuse manustamist vahemikus 75…600 mg, on annuse kahekordse suurendamise tulemusena AUC ja Cmax vastavalt ~2,3 ja 2,6 kordsed. Püsikontsentratsiooni faasis võib mitte-lineaarsus veelgi enam väljenduda. Lineaarsusest kõrvalekaldumise mehhanisme pole kindlaks tehtud. Võimalikuks mehhanismiks on transporterite küllastumine imendumiskohas või maksa-sapi kliirensi teedes.

Patsientide erirühmad

Aliskireen on efektiivne üks kord päevas manustatav antihüpertensiivne ravim täiskasvanud patsientidel, mille toime ei sõltu soost, vanusest, kehamassi indeksist ja etnilisest kuuluvusest.

Eakatel inimestel (> 65 aastased) on AUC 50% kõrgem kui noortel. Sugu, kehakaal ja etniline kuuluvus ei mõjuta kliiniliselt olulisel määral aliskireeni farmakokineetikat.

Aliskireeni farmakokineetikat on uuritud patsientidel, kellel on erineva raskusega neerupuudulikkus. Aliskireeni suhtelised AUC ja Cmax olid neerukahjustusega patsientidel 0,8...2 korda suuremad kui tervetel inimestel pärast ühekordse annuse manustamist ja püsikontsentratsiooni faasis. Täheldatud muutused ei olnud aga korrelatsioonis neerukahjustuse raskusega. Kerge kuni raske neerukahjustusega patsientidel ei ole vaja Tekturna algannust muuta, ent raske neerukahjustusega patsientide ravimisel tuleb olla ettevaatlik.

Seetõttu ei ole kerge kuni raske maksakahjustusega patsientidel vaja aliskireeni algan ust muuta.

Kerge kuni raske maksahaigusega patsientidel ei muutunud oluliselt aliskireenilõppenudfarmakoki eetika.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Kartsinogeenset potentsiaali on hinnatud 2-aastases uuringus rottidel ja 6-kuulises uuringus transgeensetel hiirtel. Kartsinogeenset toimet ei leitud. Rottidele annuse 1500 mg/kg ööpäevas

uuringus 300 mg annuse manustamisel saadud ohutuspiirid olid 9...11 korda suuremad väljaheite kontsentratsioonide või 6 korda suuremad limaskesta kontsentratsioonide põhjal, mis saavutati

manustamisel täheldati ühte käärsoole adenoomi ja ühte umbsoole adenokartsinoomi juhtu, mis ei olnud statistiliselt olulised. Aliskireenilmüügilubaon teadaolev ärritav toime, tervete vabatahtlikega läbiviidud

annusega 250 mg/kg ööpäevas rottide kartsinogeensus ring s.

Aliskireenil ei olnud mutageenset toimet in vitro ja n v vo mutageensuse uuringutes. Uuringud hõlmasid in vitro analüüse bakteri- ja imetajarakkude a ning in vivo uuringuid rottidel.

Aliskireeni reproduktsioonitoksilisuse uuringutes ei ilmnenud toksilist toimet embrüole/lootele või teratogeenset toimet annuste puhul kuni 600 mg/kg ööpäevas rottidel või 100 mg/kg ööpäevas

küülikutel. Fertiilsust, prenataalset arengut ja postnataalset arengut ei mõjutanud rottidel annused kuni

250 mg/kg ööpäevas. Rottidele ja küülikutele manustatud annused viisid vastavalt 1...4 ja 5 korda

suuremate süsteemse ekspositsiooni väärtuste saavutamiseni võrreldes inimesele soovitatava

 

 

on

maksimaalse annusega (300 mg).

Farmakoloogilised ohutusuuringud ei näidanud ühtki kõrvatoimet närvi-, hingamis- või

Ravimil

 

kardiovaskulaarfunkts oonidele. Toimed loomadel korduva annusega toksilisuse uuringutes olid

kooskõlas teadaoleva okaalse ärritava toimega või aliskireeni oodatava farmakoloogilise toimega.

6.

FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1

Abi inete loetelu

 

Krospovidoon

Magneesiumstearaat

Mikrokristalne tselluloos

Povidoon

Kolloidne veevaba ränidioksiid

Hüpromelloos

Makrogool

Talk

Must raudoksiid (E 172)

Punane raudoksiid (E 172)

Titaandioksiid (E 171)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30°C. Hoida originaalpakendis niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PA/Alu/PVC blistrid

 

 

lõppenud

 

 

 

7, 14, 28, 30, 50, 56, 84, 90, 98 või 280 tabletti pakendis.

 

84 (3x28), 98 (2x49) või 280 (20x14) tabletti multipakendis.

 

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

 

6.6

Erihoiatused ravimi hävitamiseks

 

 

 

 

müügiluba

 

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt koh likele seadustele.

7.

MÜÜGILOA HOIDJA

 

 

Novartis Europharm Limited

 

 

Wimblehurst Road

 

 

 

Horsham

 

 

 

West Sussex, RH12 5AB

 

 

Ühendkuningriik

on

 

 

8.

 

 

 

MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

 

EU/1/07/408/001-010

 

 

 

Ravimil

 

 

 

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

22.08.2007

 

 

 

10.

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

 

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Tekturna 300 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 300 mg aliskireeni (hemifumaraadina). Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.

RAVIMVORM

 

 

Õhukese polümeerikattega tablett

 

 

Helepunane, kaksikkumer, ovaalne tablett, mille ühel poolel on märge „IU” ja teis l „NVR”.

4.

KLIINILISED ANDMED

 

lõppenud

4.1

Näidustused

 

Arteriaalse hüpertensiooni ravi.

 

 

 

4.2

Annustamine ja manustamisviis

 

 

 

müügiluba

 

Tekturna soovitatav annus on 150 mg üks kord ööpäevas. Patsientidel, kellel ei ole saavutatud piisavat

vererõhu langust, võib annust suurendada 300 mg-ni üks kord ööpäevas.

Antihüpertensiivne toime ilmneb kahe nädala jooksul (85...90%) pärast ravi alustamist annuses

150 mg üks kord ööpäevas.

 

 

Tekturna’t võib kasutada monoteraapiana või kombinatsioonis teiste antihüpertensiivsete ravimitega (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Tekturna’t tuleb võtta k

 

s kerge ei ega üks kord ööpäevas, soovitatavalt iga päev samal ajal.

Tekturna’t ei tohi võtta k

 

s greipfruudi mahlaga.

Neerukahjustus

on

RavimilLapsed (alla 18-aastased)

 

Kerge kuni raske neerukahjustusega patsientidel ei ole vaja algannust muuta (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus

Kerge kuni raske maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja algannust muuta (vt lõik 5.2).

E k d p tsiendid (üle 65-aastased)

Eakatel patsientidel ei ole vaja algannust muuta.

Tekturna’t ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu (vt lõik 5.2).

4.3Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Aliskireenravi ajal esinenud angioödeem.

Raseduse esimene ja teine trimester (vt lõik 4.6).

Aliskireeni samaaegne kasutamine tsüklosporiiniga, mis on tugev P-gp inhibiitor ja teiste tugevate P- gp inhibiitoritega (kinidiin, verapamiil) on vastunäidustatud (vt lõik 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ravi ajal aliskireeniga esineb suurenenud hüperkaleemia risk patsientidel, kes saavad teisi reniin- angiotensiini süsteemi (RAS) inhibeerivaid ravimeid ja/või kellel on vähenenud neerufunktsioon ja/või diabetes mellitus.

Tõsise kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidel tuleb aliskireeni kasutada ettevaat sega (New

Yorgi Südamearstide Assotsiatsiooni [NYSA] klass III-IV).

 

Tugeva ja püsiva kõhulahtisuse tekkimisel tuleb ravi Tekturna’ga katkestada.

 

lõppenud

Angioödeem

Sarnaselt teiste reniin-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimitega on ka aliskireeniga ravitud patsientidel kirjeldatud angioödeemi. Angioödeemi tekkimisel tuleb Tekturna kasutamine kohe

lõpetada ning alustada sobivat ravi ja jälgimist kuni sümptomite täie iku ja püsiva taandumiseni.

Naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega patsiendid

Keele, glotise või kõri haaratuse korral tuleb manustada adrenaliini. Lisaks tuleb rakendada abinõusid hingamisteede avatuna hoidmiseks.müügiluba

Väljendunud naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega (nt di reetik mi suuri annuseid saavatel)

patsientidel võib Tekturna-ravi alustamise järgselt tekk da sümptomaatiline hüpotensioon. See seisund

tuleb korrigeerida enne Tekturna manustamist või tu eb ravi alustada hoolika meditsiinilise jälgimise all.

Neerukahjustus

Kliinilistes uuringutes ei ole uuritud Tekturna kasutamist hüpertensiivsetel patsientidel, kellel on raske neerukahjustus (seerumi kreatiniinisisaldus ≥ 150 µmol/l või 1,70 mg/dl naistel ja ≥ 177 µmol/l või 2,00 mg/dl meestel ja/või glomerulaarfiltratsiooni kiirus < 30 ml/min), anamneesis dialüüs,

Nagu teiste reniin-angi tensiin süsteemi mõjutavate ravimitega, tuleb ka aliskireeni manustamisega Ravimilolla ettevaatlik, kui samaaegselt esinevad neerutalitluse häireid soodustavad tegurid, nagu

nefrootiline sündroom või renovaskulaarne hüpertensioon. Raske neerukahjustusega hüpertensiivsete patsientide ravimisel tulebonolla ettevaatlik, kuna Tekturna kohta ohutusandmed puuduvad.

hüpovoleemia (tu eneb nt vere kaotusest, ägedast või pikaajalisest diarröast, pikaajalisest oksendamisest j s), südamehaigus, maksahaigus või neeruhaigus. Müügiloa saamise järgselt on teatatud al sk reenravi saanud riskigrupi patsientidel peale ravi katkestamist ägeda neerupuudulikkuse taastekkest. Igasuguste neerupuudulikkusele viitavate tunnuste korral tuleb aliskireeni võtmine koheselt lõpetada.

Neeru rteri stenoos

Puuduvad kontrollitud kliinilised andmed Tekturna kasutamise kohta ühe- või kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ainsat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsientidel. Nagu teiste reniin- angiotensiin süsteemi mõjutavate ravimitega on ka aliskireeniga ravitud patsientidel suurenenud risk neerupuudulikkuse ja akuutse neerukahjustuse tekkeks. Seetõttu tuleb suhtuda sellistesse patsientidesse ettevaatusega. Neerupuudulikkuse tekkimisel tuleb ravi lõpetada.

Keskmise tugevusega P-gp inhibiitorid

Ketokonasooli 200 mg manustamine koos 300 mg aliskireeniga viis aliskireeni AUC 76% suurenemiseni, P-gp inhibiitorid nagu ketokonasool peaksid koekontsentratsiooni rohkem suurendama kui plasmakontsentratsiooni. Seetõttu tuleb aliskireeni ja P-gp keskmise tugevusega inhibiitorite, nagu ketokonasool samaaegsel manustamisel olla ettevaatlik (vt lõik 4.5).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Tekturna’l puuduvad teadaolevad kliiniliselt olulised koostoimed ravimitega, mida sageli kasutatakse hüpertensiooni või diabeedi raviks.

Ravimid, mida on uuritud kliinilis-farmakokineetilistes uuringutes, on atsenokumarool, atenolool, tselekoksiib, pioglitasoon, allopurinool, isosorbiid-5-mononitraat, ramipriil ja hüdroklorotiasiid. Koostoimeid ei ole kindlaks tehtud.

Aliskireeni manustamisel koos valsartaani (↓28%), metformiini (↓28%), amlodipiini (↑29%) või tsimetidiiniga (↑19%) muutus Tekturna Cmax või AUC 20...30%. Koos atorvastatiiniga manustamisel suurenesid Tekturna püsikontsentratsiooni faasi AUC ja Cmax 50%. Tekturna samaaegsel manustamisel puudus oluline mõju atorvastatiini, valsartaani, metformiini või amlodipiini farmakokineetikale. Selle tulemusena ei ole vaja muuta Tekturna või teiste samaaegselt manustatavate ravimite annust.

Tekturna võib veidi vähendada digoksiini biosaadavust.

Esialgsed andmed näitavad, et irbesartaaniga võib väheneda Tekturna AUC ja Cmax.

Katseloomadel on kindlaks tehtud, et Tekturna biosaadavusel on määrava tähtsusega P-gp. P-gp indutseerijad (naistepuna, rifampitsiin) võivad seetõttu vähendada Tekturna biosaadavust.

CYP450–ga seotud koostoimed

 

lõppenud

 

 

Aliskireen ei inhibeeri CYP450 isoensüüme (CYP1A2, 2C8, 2C9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A). Aliskireen

 

müügiluba

 

ei indutseeri CYP3A4. Mistõttu aliskireen ei tohiks mõjutada ravimite süsteemset ekspositsiooni, mis

inhibeerivad või indutseerivad neid ensüüme või metaboliseer vad nende kaudu. Aliskireen

metaboliseerub minimaalselt tsütokroom P450 ensüüm de ka du. Seega vastastikkust mõju CYP450 isoensüümide inhibitsioonist või induktsioonist ei o e oodata. Siiski CYP3A4 inhibiitorid mõjutavad sageli ka P-gp. CYP3A4 inhibiitorite samaaegsel manustamisel, mis samuti inhibeerivad P-gp, võib oodata suurenenud aliskireeni ekspositsiooni (vt. all P- lükoproteiiniga seotud koostoimed).

P-glükoproteiiniga seotud koostoimed

Prekliinilistes uuringutes leiti, et MDR1/Mdr1a/1b (P-gp) on põhiline väljavoolusüsteem, mis osaleb aliskireeni soolde imendumises ja sapi erituses. P-gp indutseerijad (naistepuna, rifampitsiin) võivad

seega vähendada Tekturna biosaadavust. Kuigi aliskireeni kohta ei ole seda uuritud, on teada, et P-gp

 

on

kontrollib ka substraatide valikut koe omastamisel ja P-gp inhibiitorid võivad suurendada

kontsentratsiooni suhet k est plasmasse. Järelikult P-gp inhibiitorid võivad suurendada

koekontsentratsiooni r hkem kui plasmakontsentratsiooni. Ravimite võimalikud P-glükoproteiiniga

Ravimil

 

seotud koostoimed sõ tuvad tõenäoliselt selle transportsüsteemi inhibeerimise astmest.

P-gp substraadid ja nõrgad inhibiitorid

Ei ole täheldatud olulisi koostoimeid atenolooli, digoksiini, amlodipiini või tsimetidiiniga. Koos atorvastat n ga (80 mg) manustamisel suurenesid aliskireeni (300 mg) püsikontsentratsiooni seisundi AUC ja Cm x 50%.

Keskmise tugevusega P-gp inhibiitorid

Ketokonasooli (200 mg) manustamine koos aliskireeniga (300 mg) viis aliskireeni plasmakontsentratsiooni (AUC ja Cmax) 80% suurenemiseni. Prekliinilised uuringud näitavad, et aliskireeni ja ketokonasooli samaaegsel manustamisel suureneb aliskireeni imendumine seedetraktist ning väheneb eritumine sapiga. Aliskireeni plasmakontsentratsiooni muutus ketokonasooli toimel peaks jääma aliskireeni kahekordse annuse manustamisel saavutatava vahemiku piiridesse. Kontrollitud kliinilistes uuringutes on aliskireeni kuni 600 mg annused (600 mg on kaks korda suurem suurimast soovitatavast raviannusest) olnud hästi talutavad. Siiski, P-gp inhibiitorid peaksid koekontsentratsiooni rohkem suurendama kui plasmakontsentratsiooni. Seetõttu tuleb aliskireeni samaaegsel manustamisel ketokonasooli või teiste keskmise tugevusega P-gp inhibiitoritega olla ettevaatlik (itrakonasool, klaritromütsiin, telitromütsiin, erütromütsiin, amiodaroon).

Tugevad P-gp inhibiitorid

Ühekordsete annuste koostoimeuuring tervetel isikutel on näidanud, et tsüklosporiini (200 ja 600 mg) toimel suureneb 75 mg aliskireeni Cmax umbes 2,5 korda ning AUC ligikaudu 5 korda. Kasv võib olla kõrgem suuremate aliskireeni annuste korral. Seetõttu on aliskireeni ja tugevate P-gp inhibiitorite samaaegne kasutamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Furosemiid

Kui aliskireeni manustati koos furosemiidiga, vähenesid furosemiidi AUC ja Cmax vastavalt 28% ja 49%. Seetõttu on furosemiidravi alustamisel ja annuse kohandamisel soovitatav, et ravitoime oleks jälgitud, et vältida liiga väikese annuse kasutamist vedeliku ülekoormuse kliinilistes situatsioonides.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVAd)

lõppenud

 

Sarnaselt teiste reniin-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimitega võivad MSPVAd vähenda a aliskireeni antihüpertensiivset toimet. Mõnedel neerufunktsiooni langusega patsientidel (dehüdreerit d patsiendid või eakad patsiendid) võib aliskireeni ja MSPVAde samaaegne manustami e viia neerufunktsiooni täiendava halvenemiseni, sh võimaliku ägeda neerupuudulikkuse t kk i, mis on tavaliselt pöörduv. Seetõttu peab aliskireeni kombineerimisel MSPVAdega olema tt vaatlik, eriti eakate patsientide puhul.

Kaalium ja kaaliumisäästvad diureetikumid

Teiste reniini-angiotensiini süsteemi mõjutavate ainete kasutamiskogemuse p hjal võib

kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide, kaaliumit sisa davate soolaasendajate või müügiluba

teiste seerumi kaaliumisisaldust suurendavate ravimite (nt hep riini) s maaegsel kasutamisel suureneda kaaliumisisaldus seerumis. Kui nende samaaegne k sut mine on vajalik, tuleb olla ettevaatlik.

Greipfruudi mahl

Andmete vähesuse tõttu ei saa välistada võimalikku koostoimet greipfruudi mahla ja aliskireeni vahel. Tekturna’t ei tohi võtta koos greipfruudi mahla a.

Varfariin

Tekturna mõju varfariini farmakokineetikale ei ole kindlaks määratud.

Toit

 

Suure rasvasisaldusega toidud on oluliselt vähendanud Tekturna imendumist.

 

on

4.6 Rasedus ja imetami e

RavimilEi ole teada, kas aliskireen eritub rinnapiima. Tekturna eritus lakteerivate rottide piima. Seetõttu ei ole

Rasedus

 

Tekturna kasutam se kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Rottidel ja küülikutel ei olnud Tekturna teratogeenne (vt lõik 5.3). Teisi otseselt RAS’i mõjutavaid ravimeid on seostatud loote tõsiste väärarengute ja vastsündinu surmaga. Nagu ka teisi otseselt RAS’i mõjutavaid ravimeid, ei tohi Tekturna’t kasutada raseduse esimese trimestri ajal või rasedust planeerivatel naistel ning ravim on

v stunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõik 4.3). RAS’i mõjutavaid ravimeid

määr v d

rstid peaksid viljakas eas naisi teavitama nende ravimitega seotud võimalikust ohust

r seduse

j l. Kui ravi ajal ilmneb rasedus, tuleb Tekturna kasutamine järelikult lõpetada.

Imetamine

ravimi kasutamine imetavatel naistel soovitatav.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Ent autojuhtimisel või masinatega töötamisel tuleb meeles pidada, et igasugune antihüpertensiivne ravi võib mõnikord põhjustada pearinglust või väsimust. Tekturna ei oma märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

Tekturna ohutust on hinnatud enam kui 7800 patsiendil, kellest enam kui 2300 on ravi saanud üle 6 kuu ja enam kui 1200 üle 1 aasta. Kõrvaltoimete esinemissagedusel ei olnud seost soo, vanuse, kehamassi indeksi, rassi ega etnilise kuuluvusega. Tekturna-ravi puhul oli kuni 300 mg annuseni

kõrvaltoimete üldine esinemissagedus sarnane platseeboga. Kõrvaltoimed on üldiselt olnud kerged ja mööduva iseloomuga ning on vaid harva vajanud ravi katkestamist. Kõige sagedasem kõrvaltoime on kõhulahtisus.

Köha esinemissagedus oli sarnane platseebot (0,6%) ja Tekturna-ravi (0,9%) saanud patsientidel.

Kõrvaltoimed (tabel 1) on liigitatud esinemissageduse järgi, alustades kõige sagedasemast ning kasutades järgmist klassifikatsiooni: väga sage (≥1/10); sage (≥1/100, <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000, <1/100); harv (≥1/10 000, <1/1000); väga harv (<1/10 000), sealhulgas üksikjuhud. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Tabel 1

Seedetrakti häired

 

 

lõppenud

Sage:

Kõhulahtisus

 

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

 

Aeg-ajalt:

Lööve

 

Harv:

Angioödeem

 

Ravi ajal Tekturna’ga on esinenud angioödeemi. Kontrollit

d kliinilistes uuringutes tekkis

angioödeem ravi ajal Tekturna’ga harva ning esinemissaged

s oli võrreldav platseebo või

hüdroklorotiasiidiga. Müügiloa saamise järgselt on sam ti teatatud angioödeemi juhtudest

 

müügiluba

 

(esinemissagedus teadmata). Patsiendid peavad katkestama ravi ja võtma ühendust arstiga, kui tekivad ükskõik millised allergilisele reaktsioonile viitavad nähud (eriti hingamis- või neelamisraskused või näo, jäsemete, silmade, huulte ja/või keele turse) (vt lõik 4.4).

Laboratoorsed leiud

Kontrollitud kliinilistes uuringutes tekkis Tekturna manustamisel harva standardsete laboratoorsete näitajate kliiniliselt olulisi muutusi. Hüpertensiivsete patsientidega läbiviidud kliinilistes uuringutes ei olnud Tekturna’l kliiniliseltonolulist mõju üldkolesterooli, kõrge tihedusega lipoproteiin (HDL) kolesterooli, tühja kõhuga triglütseriidide, tühja kõhuga glükoosi- või kusihappe sisaldusele.

RavimilHemoglobiin ja hemat krit: Täheldati hemoglobiinisisalduse ja hematokriti vähest langust (keskmine vähenemine vastava t umbes 0,05 mmol/l ja 0,16 mahuprotsenti). Ükski patsient ei katkestanud ravi aneemia tõttu. Seda to met täheldatakse ka teiste reniin-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimite puhul, nagu ang otensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid ja angiotensiini retseptorite blokaator d.

Seerumi k aliumisisaldus: Seerumi kaaliumisisalduse suurenemine oli vähene ja tekkis harva

rteri lse hüpertensiooniga patsientidel, kes said raviks ainult Tekturna’t (0,9% võrreldes 0,6%-ga platseebo puhul). Seerumi kaaliumisisalduse suurenemist esines aga sagedamini (5,5%) uuringus, kus Tekturna’t kasutati kombinatsioonis AKE inhibiitoriga suhkurtõve patsientidel. Seetõttu tuleb kõigi RAS süsteemi mõjutavate ravimite kasutamisel neeruhaigusi, südamepuudulikkust või diabetes mellitus’t põdevatel patsientidel jälgida elektrolüütide sisaldust ja neerufunktsiooni.

Müügiloa saamise järgselt on teatatud neerufunktsiooni häiretest ja ägeda neerupuudulikkuse juhtudest riskigrupi patsientidel (vt lõik 4.4).

4.9 Üleannustamine
Ravimi üleannustamise kohta inimestel on vähe andmeid. Üleannustamise kõige tõenäolisem ilming on hüpotensioon, mis on seotud aliskireeni antihüpertensiivse toimega. Sümptomaatilise hüpotensiooni tekkimisel tuleb alustada toetavat ravi.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Reniini inhibiitor, ATC-kood: C09XA02 lõppenud Aliskireen on suukaudselt aktiivne mittepeptiidse koostisega tugeva ja selektiivse otsese toimega
inimese reniini inhibiitor.
Ensüümi reniini inhibeerides pärsib aliskireen reniin-angiotensiini süsteemi aktivatsiooni, blokeerides angiotensinogeeni konversiooni angiotensiin I-ks ja vähendades angiotensiin I ja angiotensiin II sisaldust. Kui teised RAS’i inhibeerivad ained (AKE inhibiitorid ja angiotensiin II retse tori blokaatorid (ARB)) põhjustavad plasma reniini aktiivsuse (PRA) kompensatoorset suurenemist, väheneb hüpertensiivsetel patsientidel aliskireen-ravi tulemusena PRA igikaudu 50...80%. Sarnast
vähenemist täheldati aliskireeni kombineerimisel teiste antihüpertensiivsete ravimitega. Praegusel ajal pole teada PRA’le erineva mõju kliinilinemüügilubatähtsus.
Hüpertensioon
Hüpertensiivsetel patsientidel viis Tekturna 150 mg ja 300 mg annuste üks kord päevas manustamine nii süstoolse kui diastoolse vererõhu annusest sõltuva ang seni, mis püsis kogu 24-tunnise manustamisintervalli jooksul (toime püsimine varastel hommikutundidel) ning 300 mg annuse puhul oli keskmine maksimaalse ja minimaalse kontsentratsiooni suhe kuni 98%. 85...90% maksimaalsest vererõhku langetavast toimest täheldati 2 nädala möödudes. Antihüpertensiivne toime püsis pikaajalise ravi käigus ning ei sõltunud vanusest, soost, kehamassi indeksist ja etnilisest kuuluvusest. Tekturna kasutamist on uuritud 1864-l 65-aastasel ja vanemal patsiendil ning 426-l 75-aastasel ja vanemal patsiendil.
Tekturna monoteraapia uuringutes on täheldatud teiste antihüpertensiivsete ravimite rühmadega (AKE inhibiitorid ja ARB) võrreldavatonvererõhku langetavat toimet. Diureetikumiga (hüdroklorotiasiid – HCTZ) võrreldes langetas Tektur a 300 mg süstoolset/diastoolset vererõhku 17,0/12,3 mmHg võrra, võrreldes langusega 14,4/10,5 mmHg võrra HCTZ 25 mg toimel 12 ravinädala möödudes.
RavimilSuhkurtõvega hüpertens ivsetel patsientidel oli Tekturna monoteraapia ohutu ja efektiivne.
Kombinatsioonravi uuringud on olemas Tekturna lisamisel hüdroklorotiasiidile (diureetikum), ramipriil le (AKE inhibiitor), amlodipiinile (kaltsiumikanali blokaator), valsartaanile (angiotensiini retseptori antagonist) ja atenoloolile (beetablokaator). Need kombinatsioonid olid hästi talutavad. Hüdroklorotiasiidile ja ramipriilile lisamisel kutsus Tekturna esile aditiivse vererõhku langetava toime. P tsientidel, kellel ei olnud saavutatud piisavat ravivastust 5 mg kaltsiumikanali blokaatori amlodipiini k sut misel, tagas 150 mg Tekturna lisamine vererõhku langetava toime, mis saavutati sarnaselt amlodipiini annuse suurendamisega 10 mg-ni, kuid tursete esinemissagedus oli väiksem (aliskireen 150 mg/amlodipiin 5 mg 2,1% vs. amlodipiin 10 mg 11,2%). Kombinatsiooni mõju määravas spetsiaalse ülesehitusega uuringus kutsus Tekturna koos valsartaaniga (angiotensiini retseptori antagonist) esile aditiivse antihüpertensiivse toime.
Ülekaalulistel hüpertensiivsetel patsientidel, kellel ei saavutatud piisavat ravivastust HCTZ 25 mg kasutamisel, tagas 300 mg Tekturna lisamine täiendava vererõhu languse, mis oli võrreldav 300 mg irbesartaani või 10 mg amlodipiini lisamisel saavutatud toimega. Suhkurtõvega hüpertensiivsetel patsientidel viis Tekturna lisamine ramipriilravile täiendava vererõhu languseni, samal ajal kui Tekturna ja ramipriili kombinatsiooni kasutamisel oli köha esinemissagedus väiksem (1,8%) kui ramipriili kasutamisel (4,7%).
16

Kontrollitud kliinilistes uuringutes ravitud patsientidel ei ole leitud esimese annuse järgse hüpotensiooni esinemist või toimet pulsisagedusele. Ülemäärast vererõhu langust täheldati aeg-ajalt (0,1%) tüsistumata hüpertensiooniga patsientidel, kes said Tekturna’t monoteraapiana. Hüpotensioon tekkis aeg-ajalt (< 1%) ka kombinatsioonravi puhul teiste antihüpertensiivsete ravimitega. Paari nädala jooksul pärast ravi lõpetamist taastusid järkjärgult vererõhu algväärtused ilma tagasilöögiefektita vererõhu või PRA osas.

3-kuulises uuringus, kus osales 302 kerge stabiilse südamepuudulikkusega patsienti, kes said standardravi stabiilse südamepuudulikkuse korral, said lisaks Tekturna 150 mg’i, mis osutus hästi talutavaks. B-tüüpi natriureetilise peptiidi (BNP) tasemed langesid Tekturna poolel 25%, võrreldes platseeboga. Selle languse kliiniline tähtsus on siiski teadmata.

6-kuulises uuringus, kus osales 599 hüpertensiooniga, II tüüpi diabeediga ja nefropaatiaga patsienti, kes said 100 mg losartaani ja optimeeritud antihüpertensiivset foonravi, viis Tekturna 300 mg’i lisamine 20%-lise albumiin:kreatiniini suhte languseni uriinis (UACR), võrreldes platseeboga,

58 mg/mmol-lt 46 mg/mmol-le. Patsientide hulk, kellel albumiini ja kreatiniini suhe urii is vähe es algpunktist lõpp-punktini vähemalt 50%’i võrra, oli Tekturna korral 24,7% ja plats bo korral 12,5%. UACR-i languse kliinilist tähtsust ei ole kindlaks tehtud, kuna puudus toime vererõhule. Tekturna ei mõjutanud kreatiniini seerumi kontsentratsiooni, aga oli seotud kaaliumi seerumi kontsentratsiooni

≥ 6,0 mmol/1 suurenenud sagedusega (4,2% võrredles 1,9% platseebol), kuigi see ei olnud statistiliselt tähelepanuväärne.

Südame elektrofüsioloogia

Randomiseeritud, topeltpimedas, platseeboga ja akt vse võrdl sravimiga kontrollitud uuringus, kus kasutati standardset ja Holter-elektrokardiograafiat, ei teatatud ühestki toimest QT intervallile.

Tekturna kasulik toime suremusele ja kardiovaskulaarsele haigestumusele ning sihtorgani kahjustusele

on praegu teadmata.

müügiluba

lõppenud

 

 

 

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Pärast suukaudset manustamist saabub aliskireeni maksimaalne kontsentratsioon plasmas 1...3 tunni möödudes. Aliskireeni absoluutne biosaadavus on ligikaudu 2...3%. Kõrge rasvasisaldusega toit

 

on

vähendab Cmax kuni 85% ja AUC kuni 70%. Püsikontsentratsioon plasmas saabub 5...7 päeva jooksul

pärast ravimi üks kord päevas ma ustamist ning püsikontsentratsioon on umbes 2 korda suurem

algannuse manustamisel saavutatavast kontsentratsioonist.

Ravimil9 l/h.

 

Jaotumine

 

Intravenoosse manustamise järgselt on püsikontsentratsiooni faasi keskmine jaotusruumala umbes 135 liitrit, is näitab aliskireeni laialdast jaotumist ekstravaskulaarsesse ruumi. Aliskireeni seonduvus plasmavalkudega on õõdukas (47...51%) ja see ei sõltu kontsentratsioonist.

Met bolism ja eliminatsioon

Keskmine poolväärtusaeg on umbes 40 tundi (vahemik 34...41 tundi). Aliskireen eritub peamiselt muutum tul kujul väljaheitega (78%). Ligikaudu 1,4% suukaudsest koguannusest metaboliseeritakse. Selle metabolismi eest vastutav ensüüm on CYP3A4. Pärast suukaudset manustamist eritub ligikaudu 0,6% annusest uriiniga. Pärast intravenoosset manustamist on keskmine plasma kliirens ligikaudu

Lineaarsus/mittelineaarsus

Aliskireeni ekspositsioon suureneb ebaproportsionaalselt annuse suurenedes. Pärast üksikannuse manustamist vahemikus 75…600 mg, on annuse kahekordse suurendamise tulemusena AUC ja Cmax vastavalt ~2,3 ja 2,6 kordsed. Püsikontsentratsiooni faasis võib mitte-lineaarsus veelgi enam väljenduda. Lineaarsusest kõrvalekaldumise mehhanisme pole kindlaks tehtud. Võimalikuks mehhanismiks on transporterite küllastumine imendumiskohas või maksa-sapi kliirensi teedes.

Patsientide erirühmad

Aliskireen on efektiivne üks kord päevas manustatav antihüpertensiivne ravim täiskasvanud patsientidel, mille toime ei sõltu soost, vanusest, kehamassi indeksist ja etnilisest kuuluvusest.

Eakatel inimestel (> 65 aastased) on AUC 50% kõrgem kui noortel. Sugu, kehakaal ja etniline kuuluvus ei mõjuta kliiniliselt olulisel määral aliskireeni farmakokineetikat.

Aliskireeni farmakokineetikat on uuritud patsientidel, kellel on erineva raskusega neerupuudulikkus. Aliskireeni suhtelised AUC ja Cmax olid neerukahjustusega patsientidel 0,8...2 korda suuremad kui tervetel inimestel pärast ühekordse annuse manustamist ja püsikontsentratsiooni faasis. Täheldatud muutused ei olnud aga korrelatsioonis neerukahjustuse raskusega. Kerge kuni raske neerukahjustusega patsientidel ei ole vaja Tekturna algannust muuta, ent raske neerukahjustusega patsientide ravimisel tuleb olla ettevaatlik.

Seetõttu ei ole kerge kuni raske maksakahjustusega patsientidel vaja aliskireeni algan ust muuta.

Kerge kuni raske maksahaigusega patsientidel ei muutunud oluliselt aliskireenilõppenudfarmakoki eetika.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Kartsinogeenset potentsiaali on hinnatud 2-aastases uuringus rottidel ja 6-kuulises uuringus transgeensetel hiirtel. Kartsinogeenset toimet ei leitud. Rottidele annuse 1500 mg/kg ööpäevas

uuringus 300 mg annuse manustamisel saadud ohutuspiirid olid 9...11 korda suuremad väljaheite kontsentratsioonide või 6 korda suuremad limaskesta kontsentratsioonide põhjal, mis saavutati

manustamisel täheldati ühte käärsoole adenoomi ja ühte umbsoole adenokartsinoomi juhtu, mis ei olnud statistiliselt olulised. Aliskireenilmüügilubaon teadaolev ärritav toime, tervete vabatahtlikega läbiviidud

annusega 250 mg/kg ööpäevas rottide kartsinogeensus ring s.

Aliskireenil ei olnud mutageenset toimet in vitro ja n v vo mutageensuse uuringutes. Uuringud hõlmasid in vitro analüüse bakteri- ja imetajarakkude a ning in vivo uuringuid rottidel.

Aliskireeni reproduktsioonitoksilisuse uuringutes ei ilmnenud toksilist toimet embrüole/lootele või teratogeenset toimet annuste puhul kuni 600 mg/kg ööpäevas rottidel või 100 mg/kg ööpäevas

küülikutel. Fertiilsust, prenataalset arengut ja postnataalset arengut ei mõjutanud rottidel annused kuni

250 mg/kg ööpäevas. Rottidele ja küülikutele manustatud annused viisid vastavalt 1...4 ja 5 korda

suuremate süsteemse ekspositsiooni väärtuste saavutamiseni võrreldes inimesele soovitatava

 

 

on

maksimaalse annusega (300 mg).

Farmakoloogilised ohutusuuringud ei näidanud ühtki kõrvatoimet närvi-, hingamis- või

Ravimil

 

kardiovaskulaarfunkts oonidele. Toimed loomadel korduva annusega toksilisuse uuringutes olid

kooskõlas teadaoleva okaalse ärritava toimega või aliskireeni oodatava farmakoloogilise toimega.

6.

FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1

Abi inete loetelu

 

Krospovidoon

Magneesiumstearaat

Mikrokristalne tselluloos

Povidoon

Kolloidne veevaba ränidioksiid

Hüpromelloos

Makrogool

Talk

Must raudoksiid (E 172)

Punane raudoksiid (E 172)

Titaandioksiid (E 171)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30°C. Hoida originaalpakendis niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PA/Alu/PVC blistrid

7, 14, 28, 30, 50, 56, 84, 90, 98 või 280 tabletti pakendis.

84 (3x28), 90 (3x30), 98 (2x49) või 280 (20x14) tabletti multipakendis. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6

Erihoiatused ravimi hävitamiseks

lõppenud

 

 

 

 

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt koh likele seadustele.

7.

MÜÜGILOA HOIDJA

 

 

Novartis Europharm Limited

 

 

Wimblehurst Road

 

 

 

Horsham

 

 

 

West Sussex, RH12 5AB

 

 

Ühendkuningriik

 

 

 

8.

MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

 

 

 

on

müügiluba

 

EU/1/07/408/011-020

 

 

 

 

 

 

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

22.08.2007

 

 

 

10.

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

 

Ravimil

 

 

 

Kommentaarid

A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z
  • Abi
  • Get it on Google Play
  • Meist
  • Info on site by:

  • Presented by RXed.eu

  • 27558

    retseptiravimite loetelu